Kui Jürgen Rooste mulle kunagi möödaminnes mainis, et ta on koostanud eesti punkluule antoloogia, äratas asi minus tõsist huvi, nii et kui see punkraamatuke ilmus, läksin kohe Kupra punkraamatupoodi ja tegin lõdva liigutusega investeeringu oma punktulevikku. Sooritanud nimetatud punkakti, tulin tagasi oma punktoimetusse, viskasin ennast mõnusalt pikali sovetiajast pärinevale punkdiivanile ning avasin väidetava punkantoloogia, valmis vapustavateks punkelamusteks.
Ja ega vapustused lasknudki ennast kaua oodata, vaid tulid robinal üksteise järel esimesest leheküljest alates. Ma tundsin üha rohkem ja rohkem, kuidas pea läheb umbe ja ihu imelikuks: Juhan Saar... Arvi Siig... Joel Sang... Ott Arder... Albert Trapeezh... Matti Moguchi... Kõik justkui vanad tuttavad ja mõni nagu isegi väikestviisi sõber. Sain natukese pahaseks, miks need vennad oma punkarlikku olemust on nii suure hoolega varjanud ja ajavad oma pungivärki nagu pisuhännad vargsi öö hõlma all, nii et sellest on teadlik üksnes öökuningas Jürgen. (Järelsõnas avaldab ta veel kahetsust, et "millegipärast" on raamatust välja jäänud Hando Runnel ja Ilmar Trull, vinged pungitaadid ju vist nemadki.)
NO HEAKENE KüLL, Juhan Saare "Üht sõna" laulis jah kunagi Propeller ning Siia ja Sanga tekste on siin-seal samuti ette kantud, aga Propa laulis ka soome rahvalaulu "Ridi-radi-ralla, pakane on valla". Kas sedagi tuleb nüüd punkluuleks pidada? J.M.K.E. on esitanud Tsaari-Venemaa hümni, kas ka see on punkluule? Soome rahvas ja vene tsaar kui punkarid? Tere talv ja soe suvi! End üheksakümnendatel aastatel punkbändideks tituleerinud loomingulised kollektiivid on teinud viise Heiti Talviku ja Indrek Hirve, Rudolf Rimmeli ja J. D. Salingeri sõnadele. Kas noodki väärikad isandad on punkarid? - Et see intrigeeriv mõtteke on raamatu koostaja peast tõepoolest korraks läbi lennanud, ilmselt küll ajutegevuse vaikse jõudeoleku üürikesel viivul, sellele kipub osutama ka vastuseta jääv küsimus järelsõnas: "Indrek Hirv kui punkluuletaja?"
Vahepeal tuleb põgus peotäis Tõnu Trubetsky, Merca, Villu Tamme, Freddy, Ämblik-Make jt tekste ning asi on mõnda aega mõistusega haaratav. Lõpuks aga jõuab järg koostaja isiklike sõpradeni, elurõõmsate Võrumaa poiste Contra, Aapo Ilvese ja Olavi Ruitlaseni, ning siin kippus mu arunatuke jälle üles ütlema. Olin ju seni pidanud punki puhturbaanseks nähtuseks...
Kuid ega Euroopa Liidu poolt pealesurutud väärdogmadest lahti ütelda pole kunagi hilja, eriti kui seda tehakse sõpruse nimel ja anarhia musta lipu all. Sest sõprus on õilis maskuliinne tunne ja sõpru tulebki jõuliselt haipida. Jürgen Rooste elus etendab teadupärast kõige suurema sõbra, tema nö Leopoldi rolli üks ilus pikk poiss, üks teatav noorkirjanik Wimberg. Nad on kaksikvennad nagu Lenin ja partei ning kuuluvad ühte nagu Gailit ja Visnapuu, võib-olla koguni nagu meri ja tuul. Kui Jürgen oma armastatud Leninist, Gailitist ja Leopoldist silmagi pilgutamata punkluuletaja teeb, siis ei tohiks küll ükski konn köhida ega koer haukuda, et tegemist on justkui sõpruskondliku mänguga või nii. "Las poiss paneb, õige mul Jüri mõis või asi! Ega kõike saa ikka mõistusega võtta, mees, vahel tuleb lihtsalt tunnetada, aduda ja hoomata, kas tead," sisendasin endale nagu kõikemõistev avarahingeline kultuurikana. "Punk on fiiling, mees. Küsimus on fiilingus."
Püüdsingi tunnetada ja aduda ja hoomata, aga ei olnud vist parajasti tunnetamise, adumise ja hoomamise tuju ning ka fiilingut polnud kohe käepärast võtta. Tekkis hoopis kiuslik tahtmine selgusele jõuda, mis raamat see ikka selline on, mille Jürgen Rooste on koostanud ja lugejate ette saatnud, usurpaatorlik punkluule etikett küljes.
ARVASIN, ET VõIB-OLLA AITAB MIND ree peale järelsõna. Aga oh issand ja kõik tema tiivulised inglid, keda on kokku mitu tuhat tükki, see oleks tulnud küll lugemata jätta. Neljale lennukale leheküljele pole fakte eriti jagunud, aga laialivalguvaid mõtteid on nii palju, justkui oleks see manifest kirjutatud "kõva põllumehe auru all", nagu August Alle väitis kord ühe Henrik Visnapuu samalaadse, ent märksa selgemasisulise teksti puhul, või nagu oleks kirjutaja võtnud lähtekohaks Arvo Valtoni aforismi: "Segases mõttes peitub rohkem võimalusi." Eks seda verbaalset pussu ole juba sisse hingatud küll, eriti üheksakümnendatel aastatel, aga Jürgen on seekord pannud nii vägeva käraka, et sellega ei saaks meie parimad sellealased jõud Peeter Künstler, Valle-Sten Maiste ja Berk Vaher ka kolmekesi koos hakkama.
Au ja kiitus sulle, Jürgen! Sa oled üle pika aja esimene mees, kes suutis mind nutma panna. Sest jah, mis seal salata, kui ma jõudsin järelsõnas pärast kõiki "ideaalseid dekonstruktoreid", "intellektuaalselt rikkumata objektiive", "ajateadlikke ning poose loopivaid filolooge" ja "sotsiaalseid teisi" (vaesed, vaesed punkarid, seda pole nad küll kuidagi ära teeninud) sinna kohta, kus "Wimbergi ähvardav kuju" on "erinewus", siis hakkasid mu silmist sirinal jooksma pisarad ja üldse tekkis tunne, et tokerjad aina hääbuvad ja tääbuvad ning aeg oleks mööda plekktoru igaviku poole roomata, murumunad mõistagi ontlikult suus.
Jürgen Rooste koostatud luulevalimiku võtan ma igavikku siirdudes loomulikult kaasa, sest iseenesest on see tore raamat, kuigi pungiga tal suurt pistmist ei ole ja suurema osa võtavad enda alla täiesti suvalised lullad kirjanduse perifeersema poole pealt, milletaolisi üheksakümnendate aastate omakirjastuslikke väljaandeid lapates oleks võinud kuhjakaupa juurde leida. Näiteks Mel Pika "Lollennium" on väga punk raamat, ega teede- ja sideminister Toivo Jürgenson seda asjata ei toetanud. Ka Maie Parrik on õudselt punk, eriti tema "Matkalaulu" kaheksas rida "Baba raba raba" (vt lk 81). Aga oh, neid on ju terve leegion, üks parem kui teine, ja mõned on ka uude kirjanike leksikoni nopitud, aga need on üldiselt üsna ilmetud tegelased, välja arvatud muidugi Urmas-Armas-Ingel Pilu-Kelluke Tigane, kes on tõesti punk tegija. Selliseid on aeg-ajalt päris tore lugeda, nii nagu purjuspäi on tore suvalises seltskonnas Raadio Elmarit kuulata ja kaasa jaurata. Tunned kohe, kuidas Wimbergi poolt põlatud halb elitaarsus sinust taganeb ja sa ei ühine mitte üksnes kogu inimkonnaga, vaid ka kogu loomariigiga ja kõikide mineraalidega, tarikad, orikad, kesikud, kusikud ja meie kaunis pankrannik kaasa arvatud.
Tõsi küll, mina ise seda kõike pungiks ei nimetaks. Pipi Pikksukal jäi sõna "spunk" õige tähendus leidmata ja ta andis selle mingile poologarale oimetule putukale, aga mina lisasin punase vildikaga "s"-tähe hoopis Jürgeni raamatu alapealkirjale ja tundsin kohe, et nüüd on kord majas. "Valik eesti spunkluulet 20. sajandi teisest poolest" - jah, seda see raamat tõesti on.
P. S. JüRGEN ROOSTE spunkjärelsõna lugemine tekitas minus tõsise hingelise vapustuse, ja nagu lugeja võib eelneva nn arvustuse põhjal hõlpsasti tuvastada, pole mu aju praegu päris korras. Kolleegid käskisid ajutegevuse ergutamiseks võtta fosfokoliini-nimelisi tablette, mida soovitatakse tudengitele sessi ajal ja vanainimestele ka ilma igasuguse sessita. Rääkimata jäi pealkirjas lubatud Asta kassist... Ei, tegemist oli Asta kasega... Täpsemini Asta Kasega... Jah, "Asta Kask"... See kaheksakümnendatel tegutsenud ilusa eesti nimega rootsi punkbänd (vt www.astakask.com)... Küllap oleks temagi võinud olla Jürgeni antoloogias... Aga miks? ... Või miks mitte? ... Kurat seda teab... Jürgen, võtame fosfokoliini, võtame koos.
"Tagasi prügimäele". Valik punkluulet 20. sajandi teisest poolest.
Koostanud Jürgen Rooste. Tänapäev. Tallinn, 2000. 117 lk.
Eesti Ekspress 25. jaanuar 2001
