Kook

Tahtsin teha tavalist inglise keeksi. Aga siis avastasin, et kapis on ainult väike nurgake võid, koogi sisse aga oleks seda tarvis ligi 150 g. Ent kus häda kõige suurem, seal internet kõige lähem (il en va de soi, et poodi ei viitsinud ma minna). Kust ma leidsin huvitava koogi, mida tehakse mitte või, vaid õliga. Sestap siis miksisin kaks retsepti kokku, lisades aineid, mida mul kodus oli.
Kook jahtub praegu, aga ma tegin prooviportsjonid, milledest ühe testisin kohe ka ära. Ja mulle endale meeldib kohe väga, nii et enesele meelespeaks ja ilmarahvale õpetuseks panen tema retsepti ka kirja. Minu meelest päris hea ja natuke jõululine kook tee juurde.

250 g jahu
kotike küpsetuspulbrit (10 g)
100 g peedisuhkrut
50 g rafineerimata roosuhkrut ehk pruuni suhkrut
u. 50 g ehk väikese kohvitassi täis oliiviõli.
Ja täidiseks korralik kamalutäis rosinaid, apelsini-ja näsasidruni (mida see vaene puu on küll teinud, et tal eesti keeles nii jõle nimi on?) sukaadi ning sorts Alchermest (aga selle asemel saaks ilmselt edukalt ka rummi tarvitada).

Esmalt panna rosinad tunnikeseks alkoholi sisse likku. Siis valada õli väikesesse potti ja panna tulele ning praktiliselt kohe segada sinna sisse pruun suhkur. Siis tuleb kogu kupatust kullipilguga jälgida, et tekkiv segu karamellikänkraks ei muutuks. Mina võtsin tulelt ära siis, kui suhkur hakkas tillukesi känkraid moodustama, aga osaliselt juba sulanud oli. Segasin sinna sisse rosinad koos alkoholiga ning sukaadi ja panin hetkeks uuesti tulele, sest vastasel juhul kleepub õli sees sulatatud suhkur kõvasti anuma põhja külge kinni.
Eraldi kausis segasin ükshaaval munad ja valge suhkru ning lisasin küpsetuspulbriga segamini sõelutud jahu. Lõpuks lisasin jahtunud õli-puuviljasegu ja segasin korralikult läbi. Tulemuseks oli muuseas täpselt mannavahu värvi tainas, sest Alchermes on erepunane. Lõpuks segasin juurde veel neli uhmris hästi peeneks tehtud nelgipunga ja kaks kauna kardemoni.
Jätsin taina umbes pooleks tunniks seisma. Seejärel vooderdasin küpsetuspaberiga pikliku vormi ja valasin taina sellesse. Ning 220 kraadi juures ahju - kook on valmis siis, kui tikuga proovides viimane puhtaks jääb.
Kahjuks on kook helepruun - ma lootsin ise salamisi, et äkki jääbki roosaks.
Pärast üritan teha ka fotod, aga praegu lähen oma sibulakeedist segama.

Vanad võlad

Vahepealsetest tegemistest võiks kirjutada terve pika oopuse. Aga ma teen seda kunagi hiljem, praegu aga kõrvaldan ühe vana võla - annan huvilistele tiramisù retsepti.

AINED
1 karp (200 g) mascarpone- juustu
1 pakk (250 ml) vahukoort
4 muna
100 g suhkrut
1 pakk biskviitküpsiseid
kannutäis kanget kohvi
kakaopulbrit ja amarettot (soovi korral)

Alustuseks tuleb otsustada, miskujulist kooki soovid. Sellele vastavalt tuleb valida nõu, mis kannatab panna külmkappi. Kuna tegu on mitte väga kompaktse asjandusega, peavad nõul olema päris kõrged servad. Praktilisema meelega inimesed nagu mina kasutavad näiteks jäätisekarpe, aga kui valmistad maiustust, ütleme, romantiliseks õhtusöögiks, võib kasutada ka näiteks suuri veiniklaase või šampusepokaale (neid traditsioonilisi laiu)


Nõu põhja tuleb panna kiht küpsiseid, mis on korraks kange kohvi sisse kastetud. Kõige paremad küsised muuseas on praktiliselt täiseti maitsetud, piklikud ja kuivad küpsised, mille nimeks võib olla "ladyfingers", "savoiardi", "doigts de dames" või veel miskit muud. Kaubamajas on need küpsiseriiulis olemas, saksa päritolu ja nimeks "Löffelbiscuits". Hind on 35 krooni ja välja näevad nad sellised
Kiht küpsiseid vormis, saab asuda kreemi valmistamise juurde. Esmalt tuleb üksteisest eraldada munavalged ja -kollased. Valged võib kohe külma panna, sest neid ei lähe vaja. Kollased aga lähevad laia põhjaga keedunõusse ja kas veevanni (vähem riskialtid, aga kindla peale minejad) või pliidile (ohtliku elu armastajad), kus neid tuleb kloppida seni, kuni kollased hakkavad heledamaks tõmbama. Siis tuleb väikeste portsjonitena pidevalt kloppides lisada suhkur, mis peaks ideaalis täielikult ära sulama. Selleks ajaks on läbi kuumenenud ka munakollane, nii et kui suhkur on oma teralisuse kaotanud, pane pott kuumaalusele ja klopi seni, kuni mass on paks, läikiv ja ühtlane. Siis tõsta see jahtuma. Leigesse koogelmoogelisse sega mascarpone - siinkohal panen kõikidele südamele, et nad eelsitaksid eestimaist ehk Vigala toodangut, mis kohalike itaallaste sõnul pidi olema nii ehtne ja hea, et ka Läti ja Leedu kolleegid seda ostmas käivad. Ilusate kirjadega pakendid jõuavad meieni tihti Skandinaavia ja Soome kaudu, mis tähendab umbes neljanda järgu värskust. Hinnast rääkimata. Juustu segamine läheb reeglina üsna siva. Ja nüüd tuleb kreemi sisse valada üks paras sortsakas amarettot - täpset kogust ei oska ma öelda, sest ise panen ma seda alati tunde järgi. Kuna munakollane on läbi kuumutatud, saab kreemi ju nüüd ka maitsta, nii et alkoholi timmimine ei tohiks väga keerukas olla. Lõpuks klopi kõvaks vahuks vahukoor ja sega ka see kreemi sisse, aga ettevaatlikult, et koor kogu kupatust vedelaks ei teeks.
Nüüd võib vormipandud küpsistele raputada natuke kakaod, kui soovi on. Aga igal juhul käib koogi kokkupanek nii, et küpsistekihile tõstetakse kreemi, kuni kõpsiseid näha pole. Siis uued, ikka kohviga immutatud küpsised ja uuesti kreem, kuni vorm saab täis või kreem otsa lõppeb (mul juhtub tavaliset see viimane). Kook vähemalt tunniks, aga oleks hea, kui terveks ööks
külmkappi. Enne serveerimist raputa see üle õhukese kakaopulbri kihiga.
Kuna tiramisù on vist üks populaarsemaid magustoite Itaalias, siis on sellel ka miljon üks retsepti. Minu oma on võetud ühest prantsuse ajakirjast ja aja jooksul ennast eestlaste maitsemeele seisukohast igati tõestanud. Esimesel korral meenutas kogu kaadervärk oma konsistentsilt jogurtit, s.t. valgus otsemaid mööda taldrikut laiali. Selle vältimiseks ei maksa küpsistega koonerdada ja tuleb kreemi korralikult kuumutada ja kloppida ning siis ettevaatlikult koor sisse segada. Aga tegelikkuses on ained nii head, et isegi minu vedel küpsisepuru pandi nahka ja nagu mu isa ütleb, tuli veel puudugi.

Forza Viola (igas mõttes)

Köögist kostab jubedat jõuramist, sest M. kommenteerib täna mängu. Ja ma hoian siis ka varbaid (pöidlaid läheb kirjutamiseks tarvis), et nad ikkagi võidaksid. Mina olen oma panuse andnud: minu Mystery Shawl on real number 111 ja kindad praktiliselt valmis.
Kinnituskoodiks on seekord "hbongo", mis on peaaegu "bongo" ehk üks tüüpilisi Toskaana maiustusi (eesti keeles on neil kena nimi, "tuuleoad") no ja ma ei saa ju retsepti andmata jätta...
Maiustuse leiutas pärast François I abiellumist Prantsusmaale ümber asunud kurja kuninganna Caterina de' Medici kokk Popelini 1540 aastal koos keedutaignaga. Itaalia keeles on sõna tegelikult profiteroles, mis tuleb prantsuse sõnast profit ehk kasum (ju see oli siis kasulik äri). Retsept on tegelikult lihtne: valmistada 150 g jahust (250 ml vett, 50 g võid, 4 muna+ 1 tl suhkrut) keedutainas, lasta sellest küpsetusplaadile pisikesed tutsakad (saadavad taskud peavad olema umbes pingpongipalli suurused) ja küpsetada 20-30 minutit 200 kraadi juures, ahjuust kogu aeg kinni hoides. Võtke välja ja laske jahtuda. Ning nüüd on kaks võimalust: kui kasutada "standardretsepti", siis täidetakse tuuleoad vahukoore või keedukreemiga (mille sisse võib näiteks šokolaadi segada). Aga Toskaanas pannakse sinna sisse jäätist, laotakse pallikesed üksteise otsa püramiidi ja valatakse peale tulikuum (natukese piima ja veega sulatatud) šokolaad.