2/27/2008

The Fashionable Past


Pärl minu tänaste blogosfääri leidude hulgas. Hakkasin juba juurdlema, millise ajalooliste vibulaskjate grupiga ma ühinema peaksin, et selliseid kostüüme kanda - ma võin mürki võtta, et Jane Austini kangelannadele ei tulnud pähegi millegi nii barbaarsega aega veeta...

2/26/2008

Edevuse laat. Esimene vaatus

Mõne päeva eest saabusid mu koju uued riiulid, kuhu ma nägin tellides ette koha ka oma kolule (mis sinna LOOMULIKULT ära ei mahtunud). Sellest johtuvalt võtsin kõik ajutistest riiulitest välja ja kuna mulle väga meeldib asju ära visata, otsustasin neid ka pisut sorteerida. See oli viga, sest ehkki riiulid on juba ammu koos ja paika pandud, on töötoa põrand endiselt kastikuhjasid täis - nimelt tuli ebavajalike asjade vahelt välja veel suurem hulk vajalikke, sealhulgas ka terve hunnik minu pärlimaania (2006) perioodi resultaate. Mõned neist on natuke õnnetud, näiteks see kee, millesse ma panin 2 nädalat oma ajast, 300 Swarovsky pärlit ning palju hoolt ja armastust, aga mida ma pole veel seniajani kordagi kandnud. Aga ehk tuleb temagi aeg kunagi - esimest korda õnnestus pildistada seda nii, et materjali ilu tuleb natukenegi esile.

Teisalt taaskohtusin asjadega, mis mulle endiselt siiralt meedivad nagu need äraütlemata Marie-Antoinette'ilikud kõrvarõngad. Modelliks on üks minu ema koorekannudest (tal on väike portselanist piimakari, millele ma pidevalt täiendust hangin ja koju minnes siis pidulikult üle annan), sest mulle tundus väga paslik panna Miss Pastoraalide Kuningannaga seonduvad ehted malbe valge lehmakese kõrva,

ja muidugi see sõrmus, sest see oli minu esimene "lillepärg".


Lisaks sellele tulid välja kõik veel algosade kujul eksisteerivad asjad ja et parajasti on mul pärlitega kudumise vaimustus, nuputan nüüd, kuidas saada villane lõng läbi imepisikese augukese - ehk siis rikas mees taevasse...

2/25/2008

Up patriots to arms, engagez-vous!

Sattusin täna puhtjuhuslikult Vogue'i moeetenduste pilte ja seal muidugi Kenzo sellesügisest kollektsiooni vaatama (kõik tänu Ingridile) . Ja siis lappasin seal ennastunustavalt seni, kuni pilk langes kellale. Ning meenus, et öösel siiski magatakse. Aga ma tahtsin oma elamuse piltide kujul siiski mälestuskivisse raiuda, nii et voilà.










2/22/2008

Veebruar.Punane

Inspireerituna Yarborough'loomingust ja ohjeldamatust hulgast kunagi ammu ostetud imeilusast punast värvi akrüülist (katse-eksituse meetodil on kindlaks tehtud, et kampsuneid sellest ei saa), vorpisin minagi valmis terve virna käevõrusid. Aluseks on puust (pärlitega ja pärlkoes) või plastmassist (palmikutega) erakordselt näotud käevõrud - sestap ei hakka ma neid siin ka demonstreerima-, pärlid aga pärinevad mingisuguse lahke kosmeetikafirma kingitud ning kulda ja karda täis kiilutud keest, mida õnneks oli väga lihtne laiali lammutada. Ja pärlitega kudumine osutus arvatust tunduvalt lihtsamaks, seda kindlasti tänu suurepärasele õpetusele. Kootud aga on nagu sokki, viie vardaga, ning siis seest kokku õmmeldud. Ilmselt oleks targem viimistlus teha heegelnõelaga, aga mul polnud piisavalt jämedat parajasti käepärast. Igal juhul kõige kiiremini läheb ja kõige parem on kudum käevõru peal pingule tõmmata, kui serv mitte maha kududa, vaid maha nõeluda. Järgmistega katsetan, mis juhtub, kui kleepida käevõru siseküljele kahepoolne teip, mis kogu kremplit koos hoiab, praegu püsivad nad ilusti koos, aga pärast kättepanemist tuleb lihtsalt natuke sättida. Liim pole ilmselt hea mõte, kuna tõhusad liimida kipuvad kõik plekke jätma.

Üks punane (õieti puna-valge) asi on mul veel pooleli, aga see on midagi suuremat ja uhkemat ning sellist, mida ma olen alati tahtnud teha - mustriga kampsun. Kuna ma olen "koon-väga-kiiresti-ja-siis-avastan-et-tuleb-ikka-üles-harutada" tüüpi, olen seda õnnetut lõnga kudunud ja harutanud ja siis kudunud ja jälle harutanud umbes kuus korda. Aga seekord vist õnnestub, kuna kriitiline moment ehk siis esimesed 30 rida on möödas...

TÄIENDUS: õpetuse leiab siit
.