Mõne päeva eest saabusid mu koju uued riiulid, kuhu ma nägin tellides ette koha ka oma kolule (mis sinna LOOMULIKULT ära ei mahtunud). Sellest johtuvalt võtsin kõik ajutistest riiulitest välja ja kuna mulle väga meeldib asju ära visata, otsustasin neid ka pisut sorteerida. See oli viga, sest ehkki riiulid on juba ammu koos ja paika pandud, on töötoa põrand endiselt kastikuhjasid täis - nimelt tuli ebavajalike asjade vahelt välja veel suurem hulk vajalikke, sealhulgas ka terve hunnik minu pärlimaania (2006) perioodi resultaate. Mõned neist on natuke õnnetud, näiteks see kee, millesse ma panin 2 nädalat oma ajast, 300 Swarovsky pärlit ning palju hoolt ja armastust, aga mida ma pole veel seniajani kordagi kandnud. Aga ehk tuleb temagi aeg kunagi - esimest korda õnnestus pildistada seda nii, et materjali ilu tuleb natukenegi esile.
Teisalt taaskohtusin asjadega, mis mulle endiselt siiralt meedivad nagu need äraütlemata Marie-Antoinette'ilikud kõrvarõngad. Modelliks on üks minu ema koorekannudest (tal on väike portselanist piimakari, millele ma pidevalt täiendust hangin ja koju minnes siis pidulikult üle annan), sest mulle tundus väga paslik panna Miss Pastoraalide Kuningannaga seonduvad ehted malbe valge lehmakese kõrva,
ja muidugi see sõrmus, sest see oli minu esimene "lillepärg".
Lisaks sellele tulid välja kõik veel algosade kujul eksisteerivad asjad ja et parajasti on mul pärlitega kudumise vaimustus, nuputan nüüd, kuidas saada villane lõng läbi imepisikese augukese - ehk siis
rikas mees taevasse...
No comments:
Post a Comment