Inspireerituna Yarborough'loomingust ja ohjeldamatust hulgast kunagi ammu ostetud imeilusast punast värvi akrüülist (katse-eksituse meetodil on kindlaks tehtud, et kampsuneid sellest ei saa), vorpisin minagi valmis terve virna käevõrusid. Aluseks on puust (pärlitega ja pärlkoes) või plastmassist (palmikutega) erakordselt näotud käevõrud - sestap ei hakka ma neid siin ka demonstreerima-, pärlid aga pärinevad mingisuguse lahke kosmeetikafirma kingitud ning kulda ja karda täis kiilutud keest, mida õnneks oli väga lihtne laiali lammutada. Ja pärlitega kudumine osutus arvatust tunduvalt lihtsamaks, seda kindlasti tänu suurepärasele õpetusele. Kootud aga on nagu sokki, viie vardaga, ning siis seest kokku õmmeldud. Ilmselt oleks targem viimistlus teha heegelnõelaga, aga mul polnud piisavalt jämedat parajasti käepärast. Igal juhul kõige kiiremini läheb ja kõige parem on kudum käevõru peal pingule tõmmata, kui serv mitte maha kududa, vaid maha nõeluda. Järgmistega katsetan, mis juhtub, kui kleepida käevõru siseküljele kahepoolne teip, mis kogu kremplit koos hoiab, praegu püsivad nad ilusti koos, aga pärast kättepanemist tuleb lihtsalt natuke sättida. Liim pole ilmselt hea mõte, kuna tõhusad liimida kipuvad kõik plekke jätma.
Üks punane (õieti puna-valge) asi on mul veel pooleli, aga see on midagi suuremat ja uhkemat ning sellist, mida ma olen alati tahtnud teha - mustriga kampsun. Kuna ma olen "koon-väga-kiiresti-ja-siis-avastan-et-tuleb-ikka-üles-harutada" tüüpi, olen seda õnnetut lõnga kudunud ja harutanud ja siis kudunud ja jälle harutanud umbes kuus korda. Aga seekord vist õnnestub, kuna kriitiline moment ehk siis esimesed 30 rida on möödas...
TÄIENDUS: õpetuse leiab siit
.
No comments:
Post a Comment