Kook

Tahtsin teha tavalist inglise keeksi. Aga siis avastasin, et kapis on ainult väike nurgake võid, koogi sisse aga oleks seda tarvis ligi 150 g. Ent kus häda kõige suurem, seal internet kõige lähem (il en va de soi, et poodi ei viitsinud ma minna). Kust ma leidsin huvitava koogi, mida tehakse mitte või, vaid õliga. Sestap siis miksisin kaks retsepti kokku, lisades aineid, mida mul kodus oli.
Kook jahtub praegu, aga ma tegin prooviportsjonid, milledest ühe testisin kohe ka ära. Ja mulle endale meeldib kohe väga, nii et enesele meelespeaks ja ilmarahvale õpetuseks panen tema retsepti ka kirja. Minu meelest päris hea ja natuke jõululine kook tee juurde.

250 g jahu
kotike küpsetuspulbrit (10 g)
100 g peedisuhkrut
50 g rafineerimata roosuhkrut ehk pruuni suhkrut
u. 50 g ehk väikese kohvitassi täis oliiviõli.
Ja täidiseks korralik kamalutäis rosinaid, apelsini-ja näsasidruni (mida see vaene puu on küll teinud, et tal eesti keeles nii jõle nimi on?) sukaadi ning sorts Alchermest (aga selle asemel saaks ilmselt edukalt ka rummi tarvitada).

Esmalt panna rosinad tunnikeseks alkoholi sisse likku. Siis valada õli väikesesse potti ja panna tulele ning praktiliselt kohe segada sinna sisse pruun suhkur. Siis tuleb kogu kupatust kullipilguga jälgida, et tekkiv segu karamellikänkraks ei muutuks. Mina võtsin tulelt ära siis, kui suhkur hakkas tillukesi känkraid moodustama, aga osaliselt juba sulanud oli. Segasin sinna sisse rosinad koos alkoholiga ning sukaadi ja panin hetkeks uuesti tulele, sest vastasel juhul kleepub õli sees sulatatud suhkur kõvasti anuma põhja külge kinni.
Eraldi kausis segasin ükshaaval munad ja valge suhkru ning lisasin küpsetuspulbriga segamini sõelutud jahu. Lõpuks lisasin jahtunud õli-puuviljasegu ja segasin korralikult läbi. Tulemuseks oli muuseas täpselt mannavahu värvi tainas, sest Alchermes on erepunane. Lõpuks segasin juurde veel neli uhmris hästi peeneks tehtud nelgipunga ja kaks kauna kardemoni.
Jätsin taina umbes pooleks tunniks seisma. Seejärel vooderdasin küpsetuspaberiga pikliku vormi ja valasin taina sellesse. Ning 220 kraadi juures ahju - kook on valmis siis, kui tikuga proovides viimane puhtaks jääb.
Kahjuks on kook helepruun - ma lootsin ise salamisi, et äkki jääbki roosaks.
Pärast üritan teha ka fotod, aga praegu lähen oma sibulakeedist segama.

Rünnak jätkub

nii Teise Maailmasõja-aegsel Prantsusmaal



kui ka sokirindel.
SKA Mystery Socks, mille juures kasutasin ära terve hulga lõngajuppe - väga kiirelt valmivad ja tohutult soojad sokid. Varras 2,5 ja 2.



Minu esimesed Wollmeise-sokid. Lõng ja värvid on tõesti oivalised, ehkki ma olen reeglina kirju lõnga suhtes üsna negatiivselt meelestatud. Keras ja kududes tundub nagu puuvill, aga väga hea soe. Selle ainus probleem on see, et ta annab värvi, küll mitte palju, aga siiski. Ent võib-olla pesin ma sokke ka liiga kuumas vees. Eks järgmine kord näeb.
Muster pärineb muuseas webzine'st Knotions ja kannab nime "Hanging Vines". Ilmselt koon ma seda veelkord, aga nüüd juba varbast alustades. Ja teen järjekordsed põlvikud (ei tea, kas sellel haigusel on teaduslik nimi ka, kui kõik sokid põlvikuteks "lähevad"?).
Varras 1,5 Addi.

Ning lõpetuseks käeharjutus ehk Kate Gagnoni Selbu Modern barett. Ma pole kahe värviga nii ammu kudunud, et enne kampsuni juurde asumist otsustasin midagi väiksemat ette võtta. Ma pole ise temaga eriti rahul, sest vardad olid lõnga ja minu lõdva käe jaoks liiga jämedad, aga kaugelt augud ei paista ja muster ise on imeilus. Ning müts on soe.
Muuseas, alles pärast selle valmimist nägin Ravelryt lapates, et Freddy on enne mind üks ühele samade värvidega mütsi teinud. Äkki siiski on olemas mingisugune "eesti geen"?

Kaks ühes

Minu panus värvispektrisse, seekord kahe kuu eest korraga.
Oktoobri pruuniks on mohäärist, sokilõngast ja pärlitest müts. Ma tahtsin endale midagi 20. aastate stiilis pähe juba ammu, aga siis sattusin Ravelrys Jenny cloche'i peale. Ja poole päevaga oli müts valmis. Aga selle viimistlemise, kaunistamise ja pildistamise peale läks ligi neli kuud.


Teine värvispektri töö aga on minu suursaavutus traadiväänamise alal. Leidsin hiljaaegu Wigjigi lehekülje, kus on oivaliselt selgitatud mulle kõige suuremat peavalu tegevaid võtteid ehk siis ümmarguste aasade keeramist (ja tänu millele jõudsin arusaamisele, milleks/et mul on vaja ümarotsatange). Juba ammu olid mul olemas laavakuulid, jõepärlid ja pärlikapslid, mis ootasid pikkade silmadega oma aega. Mis siis lõpuks ka saabus ning nüüd on mul uus käekett.

(Idee pildistada ehteid raamatute peal tuleb muuseas Lucy blogist, mis on ka igas muus mõttes väga inspireeriv koht).

Attack of the killer socks

Üks vingemaid filme, mida ma näinud olen


Aga sokid ründavad, kuna ma viimasel ajal neid ohjeldamatult koon. Praegu on pooleli SKA November Mystery, kuna see on suurepärane võimalus testida, kuidas mu tulevase uue mantelkampsuni lõngad koos välja näevad. Aga just said valmis Estheri sokid Stephanie van der Lindeni mustri järgi. Kuidagi eriti kevadised tunduvad ja sellepärast ristisin ma nad enda peas õunapuuõiteks.


Et mulle on hakandu hirmsal kombel meeldima sokkide varbast alustamine, siis tegin seda ka antud korral. Nii et ajutise ülesloomisega ja mähitud silmadega ehk short-row varbaots (tegin 5 rida "kitsendust", kuna mul on õnneks üsna lapikud varbad), tavaliste õhksilmustega kannakiil ja erinevalt originaalist mustriline kannalakk. Lisaks kasvatasin poole sääre pealt ühe silmuse lilledesse juurde, kuna vastasel juhul oleks nad koledal kombel kiskuma jäänud. Ja eelviimase ning viimase mustrikorduse juures kahandasin jälle algversiooniks tagasi, kuna sel moel ei vaja nad ülevalpüsimiseks ei kummi ega paela.
Ilusad sokid tulid ja ma olen tohutult rahul lõngaga, mdia muuseas home turule passima lähen: 40% akrüüli, 60% villa, näeb välja nagu puuvillane ja on soe nagu villane. Selline roosamannaroosa mulle enamasti eriti ei istu, aga nende sokkidega läheb ta küll nagu rusikas silmaauku.
Varras 1,5 nagu ikka (ma koon lihtsalt nii lõdvalt) ja paari põlvikute peale kulus täpselt 50 grammi (järele jäi umbes 20 cm). Nii et lisaks kobedale välimusele ka igati ökonoomsed sokid, kuna tokk lõnga maksis 1.50. Aega kulus ligi kaks nädalat, aga soki number kaks tegin valmis kahe õhtuga "Die Hard" tetraloogiat vaadates. Nii et mul on vastupidi kui enamikel sokikudujatel näib olevat: mitte teine, vaid esimene sokk on valulik tulema, teine läheb juba ludinal.