Püüdsin korrastada oma boomarke, aga see päädis peaaegu närvivapustuse saamisega, sest neid on liiga palju. Sestap siis erinevad õpetused-asjad hoopis siia.
Õpetus viikingipapude valmistamiseks
Õpetus, kuidas krediitkaardi abil kangatrükki teha
Õpetus väikese (kosmeetika-, varda-, mille-iganes) koti (box bag)valmistamiseks
Õpetus, kuidas katta kangaga plastmassist mõõdulint
Õpetus origami-õite (ja neist palli) valmistamiseks
Õpetus, kuidas valmistada rinnahoidjast teatrikott
7/24/2009
3/30/2009
Two down, 5 to go
Ma ei ole hoolimata suure suuga antud lubadusest siiski inglise keeles kirjutama hakata suutnud, aga kuna mulle see ütlemine nii väga meeldib, siis vähemalt pealkiri tuleb selline.
Aga eelnevalt toodud nimekirjast on tõepoolest tervelt kaks eset valmis: kampsun ja käpikud.
Käpikute koha pealt poele öelda muud, et muster on seesamane Selbu modern, kohaldatuna muidugi, lõngaks Raasiku "meriino" (millest paremat valget/naturaalvalget lõnga ma ei tea) ja baretist üle jäänud Koigu sinine, varras 2,0 ja hirmus head soojad on.
Aga kampsun, see kampsun... see pagana kampsun ajas mu peaaegu hulluks. Esimene versioon tekitas mul üle kere sügelust. Ehkki pärast selgus, et asi pole hoopiski Rowan Soft Luxis, mida ma ebaõiglaselt allergeenluses süüdistasin, läks see igal juhul heategevaks otstarbeks. Teine versioon sai valmis paari kuu eest, ma pesin ta ära, panin selga ja tõdesin, et soomusrüüd (vähemalt sellisel kujul ja sellist värvi) ma enesele ei soovi. Nii et nüüdseks on see üles harutatud ja lõng ootab, et temast tehtaks vaipu või midagi muud terariistale läbistamatut (ehkki peab ütlema, et palmikud olid sellest võrratult ilusad, ehtne šoti aran-lõng siiski!). Versioon number kolm valmis üle kivide ja kändude, sest mingil hetkel lükkus käsitöö tagaplaanile ja siis kügelesin ma ligi kuu aega, et kududa valmis viimane jupp varrukast. Nii et nädal tagasi jõudsin selleni, et õmblesin kokku küljed, panin kampsuni selga ja hakkasin peegli ette astudes kõva häälega kiruma (hea, et mu koer teab eesti keeles ainult söögiga seonduvaid termineid). Sest kampsun oli mulle lootusetult suur. Siis ei pidanud ma enam vastu, haarasin oma Solingeni käärid ja samal ajal kui Kennet Branagh kuulutas "I will fetch you a hair off the great Cham's beard, do you any embassage to the Pygmies, rather then hold three words conference with this Harpy", lõin ma need otsustavalt kampsunile turja ja lõikasin ta umbes 20 senitmeetrit kitsamaks (ehk siis mõlemalt poolt välja 10 cm tüki).
Ja kõige hämmastavam oli see, et see töötas: kampsun sai parajaks, mina sain katarsise oma geniaalsusest ja lisaks sellele õppisin siva ära kokkusilmamise, sest harutatud servad vajasid midagi tavaõmblusest tugevamat. Kusjuures tulemus oli niivõrd ilus (minu üks põhiprobleeme ongi alati olnud viimistlemine, sest ma olen liiga kannatamatu ja laisk korralikuks kokkuõmblemiseks), et ma kaalun tõsiselt sama tehnika, s.t. servade äralõikamise ja kokkusilmamise kasutamist ka järgnevate asjade juures. Mis tähendab muidugi, et neid ei saa enam harutada... aga vähemalt minu puhul on see ainult positiivne (mu harutamisrekord on 10 korda).
Lõnga läks 1034 grammi, varras 4,5 Boye, aega (kudumine) 2 nädalat, aga kui kogu protsessi arvestada, s.t. alustada 1. variandist, siis ligi 9 kuud. Muster aga on "Mani di Fata" oma, mis on omakorda Gianfranco Ferre knock-off.
Aga eelnevalt toodud nimekirjast on tõepoolest tervelt kaks eset valmis: kampsun ja käpikud.
Käpikute koha pealt poele öelda muud, et muster on seesamane Selbu modern, kohaldatuna muidugi, lõngaks Raasiku "meriino" (millest paremat valget/naturaalvalget lõnga ma ei tea) ja baretist üle jäänud Koigu sinine, varras 2,0 ja hirmus head soojad on.
Aga kampsun, see kampsun... see pagana kampsun ajas mu peaaegu hulluks. Esimene versioon tekitas mul üle kere sügelust. Ehkki pärast selgus, et asi pole hoopiski Rowan Soft Luxis, mida ma ebaõiglaselt allergeenluses süüdistasin, läks see igal juhul heategevaks otstarbeks. Teine versioon sai valmis paari kuu eest, ma pesin ta ära, panin selga ja tõdesin, et soomusrüüd (vähemalt sellisel kujul ja sellist värvi) ma enesele ei soovi. Nii et nüüdseks on see üles harutatud ja lõng ootab, et temast tehtaks vaipu või midagi muud terariistale läbistamatut (ehkki peab ütlema, et palmikud olid sellest võrratult ilusad, ehtne šoti aran-lõng siiski!). Versioon number kolm valmis üle kivide ja kändude, sest mingil hetkel lükkus käsitöö tagaplaanile ja siis kügelesin ma ligi kuu aega, et kududa valmis viimane jupp varrukast. Nii et nädal tagasi jõudsin selleni, et õmblesin kokku küljed, panin kampsuni selga ja hakkasin peegli ette astudes kõva häälega kiruma (hea, et mu koer teab eesti keeles ainult söögiga seonduvaid termineid). Sest kampsun oli mulle lootusetult suur. Siis ei pidanud ma enam vastu, haarasin oma Solingeni käärid ja samal ajal kui Kennet Branagh kuulutas "I will fetch you a hair off the great Cham's beard, do you any embassage to the Pygmies, rather then hold three words conference with this Harpy", lõin ma need otsustavalt kampsunile turja ja lõikasin ta umbes 20 senitmeetrit kitsamaks (ehk siis mõlemalt poolt välja 10 cm tüki).
Ja kõige hämmastavam oli see, et see töötas: kampsun sai parajaks, mina sain katarsise oma geniaalsusest ja lisaks sellele õppisin siva ära kokkusilmamise, sest harutatud servad vajasid midagi tavaõmblusest tugevamat. Kusjuures tulemus oli niivõrd ilus (minu üks põhiprobleeme ongi alati olnud viimistlemine, sest ma olen liiga kannatamatu ja laisk korralikuks kokkuõmblemiseks), et ma kaalun tõsiselt sama tehnika, s.t. servade äralõikamise ja kokkusilmamise kasutamist ka järgnevate asjade juures. Mis tähendab muidugi, et neid ei saa enam harutada... aga vähemalt minu puhul on see ainult positiivne (mu harutamisrekord on 10 korda).
Lõnga läks 1034 grammi, varras 4,5 Boye, aega (kudumine) 2 nädalat, aga kui kogu protsessi arvestada, s.t. alustada 1. variandist, siis ligi 9 kuud. Muster aga on "Mani di Fata" oma, mis on omakorda Gianfranco Ferre knock-off.
3/15/2009
Et encore...
... on elu väga ilus.
Meka pakkus välja väikese eraviisilise pakivahetuse. Ja siis, pelgalt 3 päeva pärast seda, kui ta oli mulle teatanud, et pakk on teele pandud...
Ja paki sees oli
ning
Suur aitäh Sulle, kallis Meka!
Meka pakkus välja väikese eraviisilise pakivahetuse. Ja siis, pelgalt 3 päeva pärast seda, kui ta oli mulle teatanud, et pakk on teele pandud...
Ja paki sees oli
ning
Suur aitäh Sulle, kallis Meka!
2/21/2009
Seitse surmapattu
Hoolimata imminentsest hospitaliseerimisest on mu tuju suurepärane, sest ma loodan horisontaalis veedetava aja jooksul kudurindel suuri asju korda saata. Seda enam, et pooleli on massiliselt asju (ja nüüd järgneb nimekiri, mida hakkan järk-järgult maha kriipsutama ja pilte lisama):
1. Põikipidi kampsun
2. Selbu käpikud
3. Zum Dirndl
4. Mystic Star
5. Esimene steek
6. Sylvi
7. Longbourni sokid
Lisaks sellele olen juba saatnud suuri asju korda ajakirjanduse alal, ent sellega kekkan siis, kui artikkel ja fotod on ilmunud. En attendant aga väike idee sellest, millega ma lõngaraha saamiseks tegelen
1. Põikipidi kampsun
2. Selbu käpikud
3. Zum Dirndl
4. Mystic Star
5. Esimene steek
6. Sylvi
7. Longbourni sokid
Lisaks sellele olen juba saatnud suuri asju korda ajakirjanduse alal, ent sellega kekkan siis, kui artikkel ja fotod on ilmunud. En attendant aga väike idee sellest, millega ma lõngaraha saamiseks tegelen
1/21/2009
La vita è bella
... eriti siis, kui sind kingitustega üle külvatakse.
Algusest alustades sain M. vanaema käest sünnipäevaks sellise raamatu
Seejärel saatis Melaguendy, kellega sain tuttavaks tänu Raasiku lõngaafäärile number 2, mulle 2 komplekti imelisi silmusemärkijaid, mille ta oli minu jaoks meisterdanud. Grazie di cuore, Barbara!
Ja täna hommikul tõi postiljon mulle veel ühe imelise raamatu, nimelt Asuka käest - otse Jaapanist ja midagi, mida ma olen kohutavalt kaua tahtnud.
Quindi ora non ridere, Asuka (casomai leggi questo post) ma 本当にありがとう!
Algusest alustades sain M. vanaema käest sünnipäevaks sellise raamatu
Seejärel saatis Melaguendy, kellega sain tuttavaks tänu Raasiku lõngaafäärile number 2, mulle 2 komplekti imelisi silmusemärkijaid, mille ta oli minu jaoks meisterdanud. Grazie di cuore, Barbara!
Ja täna hommikul tõi postiljon mulle veel ühe imelise raamatu, nimelt Asuka käest - otse Jaapanist ja midagi, mida ma olen kohutavalt kaua tahtnud.
Quindi ora non ridere, Asuka (casomai leggi questo post) ma 本当にありがとう!
1/20/2009
1. vaatus. Uvertüür
Isetegijas toimub oivaline projekt nimega 
Ehk siis ingliskeelse nimega stashbusting.
Ma kaalusin oma lõngakraami spetsiaalselt selle projekti tarvis ära ja laias laastus tuli kokku 25 kg. Mis muidugi ei takistanud mul uue aasta esimestel päevadel VEEL lõnga osta. Aga nagu öeldakse, esimene samm sõltuvuse ohjeldamisel on sõltuvuse tunnistamine (ma pole küll väga veendunud, et ma oma sõltuvust ohjeldada soovin, aga...).
Igal juhul on esimesed 300 g langenud, seda nimelt My So Called Scarf näol.
Varras 8 (hoidsin elus esimest korda nii jämedaid vardaid peos), lõngaks Filati Campolmi heidelõng, salli sisse läks niisiis 3 100-grammist tokki.
Mulle meeldib enesele väga selle lõnga tekstuur, sestap üks pilt ka lähemalt.
Muuseas, täna hommikul avastasin, et ma olen oma sidurnipuu ise kihva keeranud, nimelt sellega, et ma ta tuppa tõin. Viisin puukese nimelt kolme päeva eest uuesti õue, ehkki süda tilkus enesel verd, sest tema suvisest tihedast lehestikust oli järele jäänud täpselt neli lehte. Aga hullemaks minna ei saa, mõtlesin am endamisi. Ei läinudki, ühe lehe murdsin transpordi käigus veel ära, aga need viimase kolm püsivad hoolimata märatsevast uragaanist nagu liimitult. Õue viies tuleks muld ja juurekael ilmselt millegagi kinni katta (mina kasutasin ühte Camilla ohtratest tekkidest), kuna kastmisel (mis, nagu ühest siinsest aiandusfoorumist teada sain, on kohustuslik ka talveperioodil) võib minu aru järele vaesekesel lihtsalt külm hakata. Nii et sidrunipuu EI TAHA OLLA TOAS.
Ehk siis ingliskeelse nimega stashbusting.
Ma kaalusin oma lõngakraami spetsiaalselt selle projekti tarvis ära ja laias laastus tuli kokku 25 kg. Mis muidugi ei takistanud mul uue aasta esimestel päevadel VEEL lõnga osta. Aga nagu öeldakse, esimene samm sõltuvuse ohjeldamisel on sõltuvuse tunnistamine (ma pole küll väga veendunud, et ma oma sõltuvust ohjeldada soovin, aga...).
Igal juhul on esimesed 300 g langenud, seda nimelt My So Called Scarf näol.
Varras 8 (hoidsin elus esimest korda nii jämedaid vardaid peos), lõngaks Filati Campolmi heidelõng, salli sisse läks niisiis 3 100-grammist tokki.
Mulle meeldib enesele väga selle lõnga tekstuur, sestap üks pilt ka lähemalt.
Muuseas, täna hommikul avastasin, et ma olen oma sidurnipuu ise kihva keeranud, nimelt sellega, et ma ta tuppa tõin. Viisin puukese nimelt kolme päeva eest uuesti õue, ehkki süda tilkus enesel verd, sest tema suvisest tihedast lehestikust oli järele jäänud täpselt neli lehte. Aga hullemaks minna ei saa, mõtlesin am endamisi. Ei läinudki, ühe lehe murdsin transpordi käigus veel ära, aga need viimase kolm püsivad hoolimata märatsevast uragaanist nagu liimitult. Õue viies tuleks muld ja juurekael ilmselt millegagi kinni katta (mina kasutasin ühte Camilla ohtratest tekkidest), kuna kastmisel (mis, nagu ühest siinsest aiandusfoorumist teada sain, on kohustuslik ka talveperioodil) võib minu aru järele vaesekesel lihtsalt külm hakata. Nii et sidrunipuu EI TAHA OLLA TOAS.
1/16/2009
Talv
Ka Itaalias on talv. Sain seda oma nahal tunda, kui hommikul ärgates maa valge oli. Ja mina arvasin naiivselt, et siin on SOE maa...
Talvega sobilikult ka üks kudum, ainus, mille olen suutnud viimasel ajal valmis teha.
Mustriks taas Selbu modern, aga seekord Raasiku 6/3 valgest ja Koigu sinisekirjust. Varras 2,5, lõngakulu u. 60 g valget ja 25 g sinist. Mulle endale meeldib kohutaval kombel (inspiratsiooniallikaks, õigemini pesuehtsaks ilmutuseks seejuures oli Alexandra blog - kui ma peaksin koostama netipäevikute edetabelit, siis see oleks kindel kandidaat esikohale). Pooleli on käpikud selle juurde, kusjuures elus esimest korda kasutan ma mõlemat kätt kudumisel ja edeneb kangesti hästi - ma poleks iial uskunud, et "continental knitting" (või mis iganes ta pagana nimi on) mulle kunagi selgeks saab. Õppisin selle video järgi.
Ja siis üks vidin, kolapoest sentide eest ostetud kastekann (üks kuuest kastekannust õigemini), millele ma naelaga augud sisse tagusin. Taustaks lumi meie jõe kallaste.
Talvega sobilikult ka üks kudum, ainus, mille olen suutnud viimasel ajal valmis teha.
Mustriks taas Selbu modern, aga seekord Raasiku 6/3 valgest ja Koigu sinisekirjust. Varras 2,5, lõngakulu u. 60 g valget ja 25 g sinist. Mulle endale meeldib kohutaval kombel (inspiratsiooniallikaks, õigemini pesuehtsaks ilmutuseks seejuures oli Alexandra blog - kui ma peaksin koostama netipäevikute edetabelit, siis see oleks kindel kandidaat esikohale). Pooleli on käpikud selle juurde, kusjuures elus esimest korda kasutan ma mõlemat kätt kudumisel ja edeneb kangesti hästi - ma poleks iial uskunud, et "continental knitting" (või mis iganes ta pagana nimi on) mulle kunagi selgeks saab. Õppisin selle video järgi.Ja siis üks vidin, kolapoest sentide eest ostetud kastekann (üks kuuest kastekannust õigemini), millele ma naelaga augud sisse tagusin. Taustaks lumi meie jõe kallaste.
Subscribe to:
Posts (Atom)