Aga eelnevalt toodud nimekirjast on tõepoolest tervelt kaks eset valmis: kampsun ja käpikud.
Käpikute koha pealt poele öelda muud, et muster on seesamane Selbu modern, kohaldatuna muidugi, lõngaks Raasiku "meriino" (millest paremat valget/naturaalvalget lõnga ma ei tea) ja baretist üle jäänud Koigu sinine, varras 2,0 ja hirmus head soojad on.
Aga kampsun, see kampsun... see pagana kampsun ajas mu peaaegu hulluks. Esimene versioon tekitas mul üle kere sügelust. Ehkki pärast selgus, et asi pole hoopiski Rowan Soft Luxis, mida ma ebaõiglaselt allergeenluses süüdistasin, läks see igal juhul heategevaks otstarbeks. Teine versioon sai valmis paari kuu eest, ma pesin ta ära, panin selga ja tõdesin, et soomusrüüd (vähemalt sellisel kujul ja sellist värvi) ma enesele ei soovi. Nii et nüüdseks on see üles harutatud ja lõng ootab, et temast tehtaks vaipu või midagi muud terariistale läbistamatut (ehkki peab ütlema, et palmikud olid sellest võrratult ilusad, ehtne šoti aran-lõng siiski!). Versioon number kolm valmis üle kivide ja kändude, sest mingil hetkel lükkus käsitöö tagaplaanile ja siis kügelesin ma ligi kuu aega, et kududa valmis viimane jupp varrukast. Nii et nädal tagasi jõudsin selleni, et õmblesin kokku küljed, panin kampsuni selga ja hakkasin peegli ette astudes kõva häälega kiruma (hea, et mu koer teab eesti keeles ainult söögiga seonduvaid termineid). Sest kampsun oli mulle lootusetult suur. Siis ei pidanud ma enam vastu, haarasin oma Solingeni käärid ja samal ajal kui Kennet Branagh kuulutas "I will fetch you a hair off the great Cham's beard, do you any embassage to the Pygmies, rather then hold three words conference with this Harpy", lõin ma need otsustavalt kampsunile turja ja lõikasin ta umbes 20 senitmeetrit kitsamaks (ehk siis mõlemalt poolt välja 10 cm tüki).
Ja kõige hämmastavam oli see, et see töötas: kampsun sai parajaks, mina sain katarsise oma geniaalsusest ja lisaks sellele õppisin siva ära kokkusilmamise, sest harutatud servad vajasid midagi tavaõmblusest tugevamat. Kusjuures tulemus oli niivõrd ilus (minu üks põhiprobleeme ongi alati olnud viimistlemine, sest ma olen liiga kannatamatu ja laisk korralikuks kokkuõmblemiseks), et ma kaalun tõsiselt sama tehnika, s.t. servade äralõikamise ja kokkusilmamise kasutamist ka järgnevate asjade juures. Mis tähendab muidugi, et neid ei saa enam harutada... aga vähemalt minu puhul on see ainult positiivne (mu harutamisrekord on 10 korda).
Lõnga läks 1034 grammi, varras 4,5 Boye, aega (kudumine) 2 nädalat, aga kui kogu protsessi arvestada, s.t. alustada 1. variandist, siis ligi 9 kuud. Muster aga on "Mani di Fata" oma, mis on omakorda Gianfranco Ferre knock-off.
