Pojengiroosa

Ma olen juba ammu oma emale peale käinud, et ta lubaks mul talle midagi kududa. Viimaks, pärast pikaajalist sihikindlat mõjutamist, ta murdus ja jäi nõusse ning isegi tuli minuga kaasa lõngapoodi, et enesele meelepärane materjal ja värv valida. Valituks osutus Meriseta 103 ja ma lõin sellele kohe koju jõudes innukalt vardad sisse, et kududa esimest korda elus PROOVILAPP. Ja asusin pärast väikest arvutamist õhinal asja kallale, sest plaanis on eksperimenteerida: koon korraga kahelt poolt varrukaid, mis saavad selja pealt kokku silmatud, ette aga tuleb pitskoes neljakandiline ja vertikaalis kootud tükk. Hetkel on valmis 3/4 varrukaid ja 2/3 pitsiosa, nii et vaikselt, aga edeneb. Lõng on muidugi oivaline - muster joonistub imehästi välja ja loodan väga, et ta säilitab oma pehmuse ka valmis kudumina. Ostsin spetsiaalselt selle kampsuni jaoks ka oma esimese paari roosipuust vardaid ja sestap on kudumine tõeline nauding. Muuseas, ma olen eneselt juba mõnda aega küsinud, millal ilmub 600 lehekülge pikk doktoritöö teemal "The Way of Silk/Cashmere/Yak (sõltuvalt siis kirjutaja eelistustest): hedonism in contemporary knitting"?

Poes tundus lõng beebiroosa, aga kootud pind ise on sellist värvi, mille kallal ma tükk aega nuputasin, kuni ühel hetkel taipasin, et sellist värvi on ju pojengid. Ja kuna endiselt puudub mul tehnika, aga ma ei tahtnud, et see post jääks sama kurvalt piltideta nagu eelmine, siis lisan siia ühe mulle nii armsa Redouté portree temast (pilt saadud siit).

Inglitest ja inimestest II

Seekordsel kojutulekul, enne neljatunnise sõidu alustamist Frankfurti (püüdes maha tõmmata kõik read nimekirjas à la „enne kodust lahkumist kustuta tuli“) panin särgi kogemata kiiruga pahempidi selga. Tavaliselt pidavat see ju kõik asjad ka pea peale keerama, eks? Aga tundub, et alati see paika ei pea, sest nii Deutsche Bahn kui Air Baltic olid seekord piinliku täpsusega graafikus, lennujaamas välisuksest väljudes sõitis ette buss number 2 ja kui ma bussiterminali jõudsin, siis teatas tabloo, et kord poole tunni jooksul väljuv kodubuss saabub peatusesse täpselt minuti pärast.

Innustatuna sellest ja naeruväärselt heast arvamusest oma kudumisoskusest panin ennast kirja selleaastasele Haapsalu salli võidukudumisele. Oma osa mängis muidugi ka see, et seekordne võistlus võib jääda viimaseks – järgmisel aastal toimub hoopis kooskudumine. Ma polnud Haapsalu Käsitöömaja ette saabudes veel otsustanud, kas lähen kuduma või hoopis kudumist ja hiljem salliraamimist õppima. Aga läksin kuduma ja tagantjärele on mul kangesti hea meel, et seda tegin: ma ei ole kaua nii hasarti läinud, ent samas ei olnud see tahtmine iga hinna eest võita, sest ma olen selle sallinduse koha pealt ju siiski täielik algaja. No ja muidugi on mul kangesti hea meel ka saadud auhinna üle – sest auhinna ma sain ja mitte kõige suurema proovilapi eest, nagu ma arvasin (ma koon ikka kangesti lõdva käega), vaid hoopis kõige kaugemalt tulijana.

Ja inglid? Muster, mida me kudusime ja mille nimi on rätikiri (Saara sel sügisel ilmuvast uuest Haapsalu rätikute raamatust), on minu meelest kangesti inglitiibade moodi. Aga ennekõike kohtusin ma terve hulga inimestega, kellele mõeldes naeratus näole tuleb. Ja kui laps äkki lihtsalt niisama, heast peast äkitselt naeratab, siis prantslased ütlevad selle peale un ange passe ehk siis siit läks ingel mööda. Minu inglid olid muide väga reaalsed – ennekõike muidugi Meka, kes on ennegi mu hea vaim olnud ning kes on lisaks aukartustäratavale tublidusele igal rindel ka äraütlemata kena inimene. Siis Liis, kelle töid-tegemisi ma olen juba ammu imetlenud ja kes läkitas mulle Mekaga imelise paki: 2 tokki krapipunast, 2 kaselehtede- ja indigorohelist ja 2 indigosinist lõnga. Ma aeg-ajalt võtan nad kingikotist (mis läheb tulevikus kasutusse suuremate pooleliolevate kudumite hoidlana) välja ja imetlen neid. Ja ei suuda seniajani uskuda, et need on kohe päris minu omad. Suur aitäh Sulle, Liis!

Ja muidugi on sedasorti rõõmu ja lahket meelt toovad vaimud terve Haapsalu käsitööselts ja kõik need inimesed, keda ma seal kohtasin. Ma olin muuseas täiesti pahv, kui Siiri Reimann isiklikult mulle õnne soovis – nii pahv, et ma ei tundnud teda äragi...

Igal juhul save the date - 5. august 2012. Ettevõtmine on seda kuhjaga väärt.

P.S. Pildimaterjali puudumine johtub tehnika puudumisest. Eks kunagi täiendan.

P.P.S. Millalgi tuleb ka nr I ehk ülevaade Londonis-käigust, sestap säherdune pealkiri.

P.P.P.S. I will do my best to translate this whole thing also in some Central European language soon. But in the meantime - mark 2012, 5th of August in your calendars! It's when the next Haapsalu Shawl day will take place and believe me, it's worth it!