Vana koer pole iial liiga vana

Minu suhe õmblemisega on seni olnud pehmelt öeldes olematu - koolis õmblesin nii põlle, pluusi kui laudlina, aga sellega asi ka päädis ja hilisemate soperdiste valgusel olin juba lootuse kaotanud. Aga selle aasta jõulude ajal kodus kardinaid palistades ja muid sirgeid õmblusi teostades tekkis äkki vastupandamatu tung ka midagi keerukamat meisterdada. Ja ennäe imet, kui 1.tükid on õigesti välja lõigatud ja 2.õmblused kohe maha pressida, saan ma vähemalt omaenese arvamuse kohaselt ka veidi keerukamate asjadega päris kenasti hakkama. Nii et lubage esitleda, minu kolmnurksed kudumikotid (juhendi leiab Google "pyramid bag" tippides hetkega, sestap ei hakka linke lisama).
Kõike esimene, natuke kööbakas, aga sellevõrra armsam. Siseservadel on pahupool väljas, aga kuna M kinkis mulle jõuludeks siksakkäärid, näeb isegi seest igati kobe välja.

Number kolm (number kaks oli mitte eriti õnnestunud eksperiment) , mis on õmmeldud Boucharast  ostetud vahariidest - ma küll lubasin endale, et lisaks oma lõngavaru drastilisele vähendamisele püüan ära kasutada juba (ohjeldamatus koguses) olemas olevad käsitöömaterjalid ja neid mitte juurde osta, aga sellest kangast ma lihtsalt ei suutnud ostmata mööda minna - vastupanu täppidele on minu puhul asjatu.

 

Pärast veel paari katsetust leidsin uue lõike, mille järgi saab teha ka selliseid kotte, millel on kõik õmblused seespool (soovitan soojalt lugeda kogu blogi),  ja tegin FabricShackist (mille avastamise eest suur aitäh ühele mu blogosfääri lemmikutest Karoliinale) ostetud imeilusatest kangastest  kaks kotti, ühe kingiks

 

ja ühe endale.

 

Nende ilu on lisaks praktilisusele ka selles, et isegi "päris" lapitööni mitte küündiv isik saab ära kasutada kõik sellised kangajupid, millega justkui midagi muud teha pole, aga mida ära visata ka ei raatsi. Kollasel kotil näiteks on sees kangas, mille ostsin kunagi ammu Pariisis lihtsalt sellepärast, et sellesse on sisse kootud mesilased ja mida ma polnud selle kotist isegi mitte välja võtnud, kleidikoti lukuotste bordoopunane atlas on jupikesed diivanipatjade õmblemisest ülejäänud kandipaela ja kleidikoti sang on õmmeldud samast kandist, mille vahele sai jupp punast valgete täppidega kommipaki paela.

Saaga lõpp

Jaanuaris sain pärast 3 aastat ja 9 kuud sain valmis oma esimese steekidega kampsuni, mille puhul leidis taas tõestust see, et nüri järjekindlus viib sihile, aga samuti see, et koera saba on reeglina praktiliselt võimatu ületada. Kuna aega läks nii kaua, siis märgin epopöa eraldi postina üles ja annan ka lühiülevaate kogu saagast:

2008 märts - alustan suure hooga kudumist

2008 mai - lõikan oma esimesed steegid. Kõik istub nagu valatult.

2008 juuni - alustan käiseid

2009 märts - käised küünarnukini valmis

2009 aprill - käised osutuvad liiga kitsaks ja lähevad harutamisele

2009 september - avastan, et kogu selle aja lõngakorvis vedelenud kehaosa esipool on Toskaana päikese alla kollaseks pleekinud. Pärast kolmandat käsipesu erinevate KINDLASTI toimivate vahenditega viskan jonnakalt kollaseks jääva kampsuni kehaosa pesumasinasse ja võtan sealt välja midagi, mis sobib kõige paremini selga minu väikearvutile. Pistan kogu kupatuse nii sügavale korvi kui saan ja püüan sellele mitte mõelda.

2009 september - tellin uue sinisekirju lõnga ja löön üles uued silmused

2009 november - uus keha on käeaukudeni valmis

2010 jaanuar - löön üles silmad uutele varrukatele

2011 november - varrukad valmis, steegid lõigatud. Avastan, et varrukad on taas liiga kitsad ja umbes 30 cm tuleb uuesti kududa.

2011 detsember - kõik tükid valmis. Ostan sinist niiti ja teostan esimese masinõmmeldud steegi oma elus. Ainsana on tegemata käeaugu-ja varrukasteekide katted

2012 jaanuar - õmblen paika steekide katted. KAMPSUN ON VALMIS