Armastusega. Hõbedast

Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen ma olnud vasikavaimustuses igasugusest ehtekunstist. Mäletan, et aastal 90 või sinnakanti töötasin ligi nädala kannatlikult ja hoolikalt ajupuust, ema katkisest pärlikeest, randa uhutud klaasist ja muust nippest-näppest käevõru kallal. Lõpptulemuseks oli laitmatu teostusega, väga kunstipärane, ent täiesti mittekantav ehe, mille ma plaanin lähemal ajal raami panna ja vanemate juures oma toa seinale riputada.

Sestap oli mu rõõm piiritu, kui avastasin, et mu uues kodukohas toimuvad kullassepatöö kursused. Rõõm muidugi kuhtus mõnevõrra pärast seda, kui sain teada, et kursustele on umbes kaheaastane järjekord ja et töökoda ning -riistu saavad kasutada ainult neil osalejad. Niisiis panin ennast kirja keraamikaringi ja unustasin õnneks nii ehtekunsti kursuste olemasolu kui ka oma pettumuse nende kättesaamatusest, seda enam, et aastane ekskurss savimaailma osutus oodatust tunduvalt põnevamaks ja rikastavamaks. Aga üllatus oli suur, kui selle aasta alguses teatati mulle, et vabanenud on üks koht ehteringis ja et ma saan selle soovi korral endale. Mis tähendab, et ma olen jaanuarist alates saaginud, viilinud ja jootnud (nii metalli kui oma näppe), mustreid pressinud, kirunud ja tohutult palju uut õppinud. Kuna ma evin kodus vaid väga primitiivseid metallitöövahendeid, siis ei edene asjad nii kiiresti, kui ma tahaksin, sest kursus on kord nädalas ja kestab kolm tundi, mille jooksul ma hea tahtmise juures saan valmis ühe väga primitiivse kiviga sõmuse - järgneva sõrmuse peale läks 2 tundi ja oleks läinud kolmaski, kui mu õpetaja poleks mulle halastanud ja kivid ise kinni löönud.

       Võru ja kastikud hõbedast, 6mm granaat, 4mm tsitriin, 3mm granaat

Ja kannatust pole mul mitte kopka eestki. Aga ma olen lisaks metallitööle õppinud asjade rahulikult ja kiirustamata tegemist ning ehkki see ei tule veel kõige paremini välja, teen ma edusamme, seda enam, et nädala ülejäänud neljal tööpäeval saan põhjalikult läbi mõelda ja paberile panna, mida ma siis täpselt teha tahan. Pealegi ei tüdine ühe ja sama asja kordamisest iialgi ära: tegin endale kiviga ja sissevaltsitud mustriga sõrmuse ning et üks mu toredamaid sõpru teatas selle peale, et ta on ALATI sellisest sõrmusest unistanud, siis tegin talle samasuguse, ainult et teist värvi kiviga.

    Võru valtsitud hõbedast, 4mm granaat (vasakul) ja 4mm krüsoliit (paremal)

Madeleine

Sellist nime kannab lisaks maitsvale ja mu praeguse kodu lähedalt pärit keeksile ka üks äärmiselt tore seelikulõige. Minu suhe õmblemisega on pehmelt öeldes keeruline, sest see meeldib mulle, aga kukub reeglina üpris haledalt välja. Nii et aja jooksul on kogunenud päris palju kangaid, millest ma plaanin teha midagi "siis, kui ma õmmelda oskan". Ja muidugi ka mitmeid-setmeid lõikeid, mille plaanin ette võtta "siis, kui...". Aga Madeleine'i nähes ununes täiesti, et ma tegelikult õmmelda ei oska, leidus täpselt sobilik kangas ja tagatipuks toimus Isetegija foorumis õigel teemal koostööprojekt. Ja nii läkski kõik justkui iseenesest ning nüüd on mul uus seelik.

Pidasin juhistest üsna täpselt kinni, ainult ei teppinud kõiki õmblusi üle, osaliselt seetõttu, et mu kangas pole mitte teksa, vaid kergelt veniv villane, aga suuresti seetõttu, et tepinguteks mõeldud niit sai täpselt pärast teise tasku valmimist otsa. Taskuservad, see-eest, on korralikult läbi õmmeldud.

Seelik on voodrita, nagu ka originaal, aga viimasele vastupidiselt jätsin ma ära ka traksid ja pealepandud värvli, sest nendeks ei oleks sellest Abakhanist ostetud restist jätkunud. Nii et vööosa on töödeldud miidriga (mis Vintage-projektile sobilikult on kinnitatud käsitsi) ja nööbi asemel kasutasin haake, mille sain ühest Zürichi uskumatu kila-kola poest kord rongi saabumist oodates aega parajaks tehes ja mida oligi täpselt üks paar.

Seelik on aus, hoolimata voodritusest soe ja need hiiglasuured taskud on lihtsalt imelised. Kui ma sama lõike uuesti ette peaksin võtma (ja suure tõenäosusega ma seda ka teen), siis viimistlen värvli kindlasti nii, nagu seal ette nähtud, kuna praegu kipub see natuke venima, kui taskutesse midagi vähegi raskemat panna. Aga patt oleks neid oivalisi taskuid ju mitte kasutada!

AlleRaa: valisin vist antud kanga jaoks natuke lahja miidri, ta sõna otseses mõttes ei veni, vaid annab natuke järgi, aga selle tulemusena hakkab värvel (kergelt küll, aga ikkagi) lotendama. Liimiriie on väga hea mõte, katsetan - mul on nagunii plaanis seeliku alumine serv veelkord lahti võtta ja paelkandiga viimistleda.