5/23/2008

Capecho - the end of a Saga

Capecho on valmis. Otste peitmisega läks aega nädal aega, siis veel päev nööpide õmblemisega (enamik muidugi sellega, et leida minu kodus olemas oleva 25 nööbi hulgast sobilikud).
Jõgeva "meriino" tegi läbi oma tavalise metamorfoosi ja muutus pisut porikarva mügarlikust nutsakast helevalgeks, pehmeks iluduseks. Ainus asi, mille pärast ma ennast kirun, on see pagana punane akrüül, mida ma silmuste ülesloomiseks kasutasin. No kes käskis mul just EREPUNAST lõnga kasutada, mida ma nüüd näpin sealt seest ilmselt viimsepäeva laupäevani ja veel paar tundi pühapäevast takkajärele? Pean lihtsalt pöialt, et pikapeale saan ma selle sealt seest kätte...Aga minu muudatused on niisiis järgmised: detailide servades lahtised silmad (palmikud näevad palju paremad välja). Krae külge kootud. Allaserva samasugune krae kootud. Servadesse kant lisatud.
Ette lisasin veel ühe viisnurga, kuna mulle ei meeldidud kogu kupatuse lahtised hõlmad. Ja pealekäiva hõlma serva kudusin samasugusest "i-cordist" nööbiaasad. Praegu on ainus probleem nööbid, mis mulle suurt ei meeldi, aga midagi paremat polnud võtta ja nii kangesti tahtsin asja valmis saada... Nööbid muuseas on ostetud kohutava kiiruga Montmartre'ilt, ühe hästi ebameeldiva, aga maailma parima valikuga nööbimüüja käest. Ma tean, astusin poodi veerand tundi enne kinnipanemist, sest kogu aeg oli Marché St-Pierre'is ja Sympa kaltsukuhjades tuhlates ära läinud, aga see ei õgustanud Maadamit, kes puuris mind kogu selle aja jooksul, mis ma poes viibisin, keskaegse turniirioda sarnase pilguga.
Asja ei teinud paremaks ka see, et ma ostsin vist poe ühed odavamad nööbid - tegelikult pole neil häda miskit, nad lihtsalt ei sobi mu meelest eriti hästi selle kampsuniga, aga ma saan nööbipoodi alles homme (kui saan) ja ma tahtsin nii kangesti asja ära lõpetada.
Fotod on nagu on, sest tool pole suurem asi model, aga ma püüan panna üles midagi paremat niipea, kui available fotograafi leian.

*
Capecho is ready. Finally. And I am probably one of those 3 persons who did not have sizing issues, perhaps because I used 2,5 needles for aran weight yarn. But it does not mean I did not do modifications to it.
My alterations were as follows: as I did not like the way the pentagons and their junctions turned out, I used a provisional cast-on for the whole garment because in this way, cables "run" smoothly from one detail to another. Once the necessary number of pentagons was ready, I collected the stitches for the collar and, using "entrelac" principle and provisional cast on once more, knit it directly to the body. I knitted together the last stitch of the collar and 2 stitches of the body on RS rows and slipped it then without kitting on WS rows, meaning that for one stitch of the body, there is 1 row of the collar.
Once the collar was ready, I continued on the side of the collar, knitting an I-cord directly "on" it and therefore resolving the problem of the unfinished-looking edges. I continued until the bottom and the knit another "collar" there (following Ingrid's solution), avoiding therefore the floppiness and empty holes under the arms. The "2 stitches for 1" did not work there but it was easy to adjust it so it sat there just perfectly.
The main thing I did was with the front pannel: I added one pentagon so it became more "cardigan-like" and knitted hoops for buttons (directly attatched to the I-cord edging). I am not quite happy with the buttons but well, I can always change them.

Vademecum
Yarn: Aade Lõng (Raasiku) white "merino" (4-ply weight), 100% wool
Needles: 2,5
Size of pattern used: M

5/18/2008

Giro, giro tondo...

...algab üks itaalia lastelaul. Ehk siis "Ikka ringi ja ringi". Kuni lõpuks on kõik pikali maas ja nalja palju. Aga ringi kõivad tõesti kõik ja ka maailm - kõige hämmastavam on see, et inimene seisab seejuures paigal, aga ette pöördub ikka midagi toredat ja huvitavat.
Eile näiteks kohtusin ma Azzukaga, äraütlemata toreda ravelleriga, kellele andsin üle tema tellitud Raasiku lõngad ja käisime Campolmis, kust ma veel ostsin veel natuke seda imepärast villast, mida neil on kõigis vikerkaarevärvides. Järjekordne lisandus minu lõngakuhja...

5/12/2008

Kommentaarid "Folie du siècle: capecho" juurde

Ehk on kellelgi kasu & selle asemel, et kirjutada vastus kommentaaridesse...
Lapikudumise põhimõtet (mitte "päris" lapikudumist) kasutasin ma krae ja allserva külgekudumiseks - kuna mulle ei meeldi eriti kudumite suuri õmblusi teha, siis kudusin 90 kraadi nurga all lahtiseks jäetud servasilmustega kokku uue detaili. Ravelrys ja foorumis mainisid paljud seda, et kui teha nii, nagu õpetuses kirjas, s.t. kududa ühe servasilmuse kohta 1 rida kraed, on tulemuseks lopsakas sallkrae. Seega kudusin mina 1 rea kokku 2 servasilmusega (edasireal seega 3 kokku, tagasireal tõstsin kokkukootud silmused kudumata paremale vardale). Jäi väga kena, vähemalt mu enese arvates - liitekohas jookseb ühtlane, veidi heegelketile sarnanev silmuste-augukeste rida, krae aga hoiab väga ilusti ümber kaela.
Teine asi, mis mulle ei meeldinud, olid need otsekui viimistlemata servad. Oma laiskuses ei otsinud ma väga täpset infot selle kohta, mida üks või teine asja suhtes ette võttis, ning kasutasin sama tehnikat, millega Norah kraeserva äärmiselt kenasti on lahendanud: edasireal x servasilmust kudumata paremale vardale, 1 silmus servasilmusega parempidi kokku, tagasireal kõik kududa (originaalis muidugi ei kootud midagi kokku, seal moodustus detailile lihtsalt väga kena "kantserv"). Krae külgmistes servades kasutasin sama skeemi nagu selle ülaääres (3 kandiks+1 kootud), viisnurkade äärtes aga tegin kitsama ääre (2 kandiks+1 kootud).
Praegusel hetkel olen peaaegu lõpusirgel (peaaegu sellepärast, et ma pole veel kindel, kas ma jätan asja booleoks või teen kampsuniks, s.t. lisan allserva veel ühe rea viisnurki) ehk siis koon sama entrelac-põhimõtte järgi Sinu pealt, Ingrid, maha viksitud allserva.
Proovisin eile lähivõtteid teha, aga kuna lõng on pesemata (otse vabrikust ja õline), oli tulemus üpris masendav. Nii et fotod ainult pooleldi valmis (allservata) kaadervärgist ühe mu siinse vardasõbranna seljas, tehtud pühapäeval Boboli aias toimunud sallikudumise vahepeal.

5/11/2008

Disko, disko

Saksa disko soome moodi


Disko india moodi


Eesti disko taani moodi

5/10/2008

Folie du siècle: capecho

Sõna "kuduhullus" oli kuni eilseni minu jaoks lihtsalt kujundlik viis väljendada olukorda, kus inimesed tormavad ummisjalu iga silmapiirile ilmuva lõngamüügipunkti poole, ehkki endal on kodus (kui kasutada M.i väljendit) "tekstiilitööstus". Aga nüüd ma tean, et see on midagi veel enamat... Nimelt kudusin ma täna öösel kella neljani capecho kraed. Teadsin küll, et hommikul tuleb vara tõusta, aga sellest hoolimata lasin vardad käest alles siis, kui silm kinni vajus - õnneks jagus mul veel piisavalt oidu need voodist põrandale lükata (just nimelt lükata, panemiseks polnud ma tol hetkel enam võimeline).
Ent tulemus on asja väärt. Mulle ei meeldinud "üleminekud", mis tükkide vahele jäid, sestap kaustasin ajutist ülesloomist ja jätsin kõikide viisnurkade serva lahtised silmad. Nii et krae koon ma otse kehaosa külge - kõigepealt kudusin ühe rea parempidi, et motiivide servas ühenduskohad paistma ei jääks, siis aga hakkasin kuduma nii, nagu Norah Gaughan õpetuses selgitab, v.a. see, et parempidirea viimase silma koon kokku kahe kereosa servasilmusega. Sellesama kokkukootud silma tõstan tagurpidireal kudumata ära ning nii moodustub väga kena ja korrektne serv. Selle juures tuhat tänu leili33'le, kelle õpetuste järele sai mulle selgeks entrelac (sest seda on vaja külgekudumise juures) ning vasakult paremale kudumine (idem). Pildid eputamiseks panen niipea, kui krae valmis saan.

5/06/2008

Mal (või vertu?) du siècle+ aprilliroheline

Ma mäletan, et kui enam ligi 20 aastat tagasi kord Ida-Saksamaal käis, tõi ta sealt mulle imeasju: pinali, millesarnast kellelgi klassis ei olnud, peente joontega noodivihikuid ja müstilist pastat, mille nimeks Suraline (ehk siis suraliini). Nagu plastiliin, aga sellest voolitud vidinaid sai ahjus küpsetada. Ja nii ma siis voolisin ja küpsetasin õhinal seni, kuni pool kilo imematerjali otsas oli (see võttis muidugi tükk aega). Eile nimelt ostsin oma esimesed pakid Fimot. Ja tegin oma esimese cane. Küpsetades tulid meelde suraliinist südamed ja ripatsid, mis vist kusagil hoolega ilusas karbis ärapanduna seniajani alles on...
Aga aitab lobast, tööd on vaja teha (vabalt tsiteeritud Raul Velbaumi).

Algaja polümeerija ilmselt kohustuslik töö, roosid, kuna neid on lihtne teha ja need näevad kobedad välja ka kogemusteta näppude vahelt tulnuna. Kasutatud on rohelist ja hästi helehalli Fimot (alguses tahtsin valget, aga kuna poe jaoks oli aega täpselt neli minutit, siis haarasin vale paki- ise olin pärast sellega päris rahul), alusena aga üks minu lemmikkõrvarõngastest, mille paariline ühel päeval müstilisel kombel kadus. Nii et ehk on P.l õigus kogu oma kola alles hoidmisel, ehk läheb tõesti kõike ühel heal päeval vaja? Kaetud kuskilt turult sentide eest ostetud küünelakiga, mis on mõnusalt paks ja kuivanult muudab pinna ka täiesti kriimustustekindlaks.

Ja see siin on cane, mille skeemi ma selle suurepärase lehekülje külastamise järel ise välja mõtlesin, ehkki kahtlemata on see juba ammu olemas, aga vähemalt ei teinud ma asja "pildi järele".
Ning siin on see, mis cane lahtilõikamise, väikese kirumise ja kaks korda nõelaga sõrme torkamise järel sai.

Tööriistadest kasutasin tavalist õhukese teraga kitsast cutter-nuga, nööpnõelu pärlite sisse aukude tegemiseks - panen need koos nõeltega küpsema, siis jäävad augud piisavalt suured, et sealt traati läbi tõmmata -, imepeenikest puuritera, mille onu K. mulle kunagi koos kahjuks hingusele läinud graveerimismasinaga kinkis, ja tange.
Materjaliks niisiis kahte värvi Fimo, hõbetraat ja siidipael. "Läätsed" on lihtsalt rulli otsast lõigatud ja pealt ära silutud, ümmargused pärlid nende vahel aga sama rulli kokkusurumisel ja ettevaatlikult ümmarguseks veeretamisel saadud.

Kokku annab see aprillikuu rohelise. Sest mu pitssokid paraku niipea valmis ei saa...


And a brief resumé in English: here are my first polymer clay bits and bobs. I tried to make roses (easy ever for a beginner) and a cane I invented myself (a motif most certainly exists already but at least, I did not use any tutorials). Used light gray and green polymer clay, silver wire and silk ribbon.