Seekordsel kojutulekul, enne neljatunnise sõidu alustamist Frankfurti (püüdes maha tõmmata kõik read nimekirjas à la „enne kodust lahkumist kustuta tuli“) panin särgi kogemata kiiruga pahempidi selga. Tavaliselt pidavat see ju kõik asjad ka pea peale keerama, eks? Aga tundub, et alati see paika ei pea, sest nii Deutsche Bahn kui Air Baltic olid seekord piinliku täpsusega graafikus, lennujaamas välisuksest väljudes sõitis ette buss number 2 ja kui ma bussiterminali jõudsin, siis teatas tabloo, et kord poole tunni jooksul väljuv kodubuss saabub peatusesse täpselt minuti pärast.
Innustatuna sellest ja naeruväärselt heast arvamusest oma kudumisoskusest panin ennast kirja selleaastasele Haapsalu salli võidukudumisele. Oma osa mängis muidugi ka see, et seekordne võistlus võib jääda viimaseks – järgmisel aastal toimub hoopis kooskudumine. Ma polnud Haapsalu Käsitöömaja ette saabudes veel otsustanud, kas lähen kuduma või hoopis kudumist ja hiljem salliraamimist õppima. Aga läksin kuduma ja tagantjärele on mul kangesti hea meel, et seda tegin: ma ei ole kaua nii hasarti läinud, ent samas ei olnud see tahtmine iga hinna eest võita, sest ma olen selle sallinduse koha pealt ju siiski täielik algaja. No ja muidugi on mul kangesti hea meel ka saadud auhinna üle – sest auhinna ma sain ja mitte kõige suurema proovilapi eest, nagu ma arvasin (ma koon ikka kangesti lõdva käega), vaid hoopis kõige kaugemalt tulijana.
Ja inglid? Muster, mida me kudusime ja mille nimi on rätikiri (Saara sel sügisel ilmuvast uuest Haapsalu rätikute raamatust), on minu meelest kangesti inglitiibade moodi. Aga ennekõike kohtusin ma terve hulga inimestega, kellele mõeldes naeratus näole tuleb. Ja kui laps äkki lihtsalt niisama, heast peast äkitselt naeratab, siis prantslased ütlevad selle peale un ange passe ehk siis siit läks ingel mööda. Minu inglid olid muide väga reaalsed – ennekõike muidugi Meka, kes on ennegi mu hea vaim olnud ning kes on lisaks aukartustäratavale tublidusele igal rindel ka äraütlemata kena inimene. Siis Liis, kelle töid-tegemisi ma olen juba ammu imetlenud ja kes läkitas mulle Mekaga imelise paki: 2 tokki krapipunast, 2 kaselehtede- ja indigorohelist ja 2 indigosinist lõnga. Ma aeg-ajalt võtan nad kingikotist (mis läheb tulevikus kasutusse suuremate pooleliolevate kudumite hoidlana) välja ja imetlen neid. Ja ei suuda seniajani uskuda, et need on kohe päris minu omad. Suur aitäh Sulle, Liis!
Ja muidugi on sedasorti rõõmu ja lahket meelt toovad vaimud terve Haapsalu käsitööselts ja kõik need inimesed, keda ma seal kohtasin. Ma olin muuseas täiesti pahv, kui Siiri Reimann isiklikult mulle õnne soovis – nii pahv, et ma ei tundnud teda äragi...
Igal juhul save the date - 5. august 2012. Ettevõtmine on seda kuhjaga väärt.
P.S. Pildimaterjali puudumine johtub tehnika puudumisest. Eks kunagi täiendan.
P.P.S. Millalgi tuleb ka nr I ehk ülevaade Londonis-käigust, sestap säherdune pealkiri.
P.P.P.S. I will do my best to translate this whole thing also in some Central European language soon. But in the meantime - mark 2012, 5th of August in your calendars! It's when the next Haapsalu Shawl day will take place and believe me, it's worth it!
2 comments:
Mul on väga hea meel, et sul koduskäigust nii positiivsed muljed on. Ja kindlasti tee inglise keeles ka postitus - õhutad eurooplasi (ja miks ka mitte kaugemalt) Haapsallu tulema :).
Ole tubli ja mõnusat kudumist!
Nii tore, et lõngad meeldisid! Aga idee ja kingitus oli ikka Meeli poolt, mina vaid teostaja :)
Post a Comment