8/24/2011

Pojengiroosa

Ma olen juba ammu oma emale peale käinud, et ta lubaks mul talle midagi kududa. Viimaks, pärast pikaajalist sihikindlat mõjutamist, ta murdus ja jäi nõusse ning isegi tuli minuga kaasa lõngapoodi, et enesele meelepärane materjal ja värv valida. Valituks osutus Meriseta 103 ja ma lõin sellele kohe koju jõudes innukalt vardad sisse, et kududa esimest korda elus PROOVILAPP. Ja asusin pärast väikest arvutamist õhinal asja kallale, sest plaanis on eksperimenteerida: koon korraga kahelt poolt varrukaid, mis saavad selja pealt kokku silmatud, ette aga tuleb pitskoes neljakandiline ja vertikaalis kootud tükk. Hetkel on valmis 3/4 varrukaid ja 2/3 pitsiosa, nii et vaikselt, aga edeneb. Lõng on muidugi oivaline - muster joonistub imehästi välja ja loodan väga, et ta säilitab oma pehmuse ka valmis kudumina. Ostsin spetsiaalselt selle kampsuni jaoks ka oma esimese paari roosipuust vardaid ja sestap on kudumine tõeline nauding. Muuseas, ma olen eneselt juba mõnda aega küsinud, millal ilmub 600 lehekülge pikk doktoritöö teemal "The Way of Silk/Cashmere/Yak (sõltuvalt siis kirjutaja eelistustest): hedonism in contemporary knitting"?
Poes tundus lõng beebiroosa, aga kootud pind ise on sellist värvi, mille kallal ma tükk aega nuputasin, kuni ühel hetkel taipasin, et sellist värvi on ju pojengid. Ja kuna endiselt puudub mul tehnika, aga ma ei tahtnud, et see post jääks sama kurvalt piltideta nagu eelmine, siis lisan siia ühe mulle nii armsa Redouté portree temast (pilt saadud siit).

2 comments:

Meeli said...

Ilus, siidine lõng ja pojeng - väga ilusasti sobivad kokku :)
Kas too 600 leheküljeline doktoritöö on sul endal plaanis? Huvitav, mis keeles on kõige rohkem sõnu kudumisnaudingu ülistamiseks? Just selles keeles nimetet töö tuleb välja anda.

Anneli said...

Oh ei, ma olen akadeemilisusega õnnelikult ühel pool - aga kirjutab sellise töö kunagi raudkindlalt ;)