Lõpp ja uus algus - End and a new beginning - Fin et un nouveau début - Fine ed un inizio nuoo

Nüüdsest asun uues kohas.

From now on, you can find me here.

Désormais, vous me trouverez ici.

D'ora in poi, il blog si trova qui.

Carme

Minu senised õmblustöö-alased katsetused on kuni viimase ajani olnud pehmelt öeldes tagasihoidlikud: käsitöökottidest kaugemale ma ei jõudnud ja isegi nende juures oli suuri raskusi õmbluste kenasti sirgeks saamisega. Osaliselt oli asi muidugi ka selles, et ma kipun asju, mis kohe täpselt nii välja ei tule nagu ma tahan, üsna kergekäeliselt nurka viskama... Aga selle aasta alguses tekkis mul järsku peaaegu trots, et kas ma siis tõesti õmblemist selgeks ei saagi, ja sestap olen nüüdseks peaaegu pool aastat usinasti masinat vuristanud, lugematuid kordi harutanud, mitu korda oma näppe veristanud (ja kirunud), aga kõige selle juures väga palju õppinud. Nii palju, et otsustasin lõpuks katsetada ka mõne "päris" asjaga ja valik langes pluusile nimega Carme.

Selle raskusastmeks on märgitud 2, st mitte päris algaja õmbleja, aga kuna juhised on äärmiselt selged ja pildirohked, tundus kõik mulle teostatav. Ja eks ta seda oligi, hoolimata asjaolust, et pluusil on terve rida toredaid, aga töömahukaid detaile (volditud passe, kanditud mansetilõhikud, varrukatripid ja püstkrae). Ainus keerukas asi, millega ma ei riskinud seekord katsetada, olid nööpaugud - nende asemele panin kinnisteks trukid.

Muidugi oskasin seejuures oma elu ka kenasti keerukaks teha. Olen kevadest peale õnnelik overlokiomanik ja püüan seega kõik õmmeldava ka seestpoolt kenaks saada. Aga kuna mingil ainult mulle endale teadaoleval põhjusel ei ääristanud ma mitte detaile, vaid juba valmis õmbluste varusid, ei jäänud õnnetus tulemata. Külgede ja varrukatega läks kõik ludinal, aga passe juures hajus mu tähelepanu ainult hetkeks ja tulemus oli selline.

Aga pärast esimest ehmatust (ja ahastust, sest ma olin pluusiriide piinliku hoolega ja terve hulga nööpnõeltega overlokkimiseks tagasi voltinud - välja arvatud saatuslikust kohast) selgus, et kui triikida katkilõigatud kanga alla kitsas riba liimiriiet, paistab see välja ainult juhul, kui tõesti nina vastu panna.

Teisalt olen ma suisa narrilt rahul pluusi varrukatega, mille õmblused tulid peaaegu täiuslikult sümmeetrilised.

Lisaks sain oma suureks kergenduseks teada, et ma pole ainus, kes ei suuda rohkem kui 10 sentimeetrit ilusat sirget tepingut teha, ja et korrektse lõpptulemuse saavutamiseks on õmblusmasinatele olemas spetsiaalsed suunajaga tallad.

Lõige: Carme blouse Kangas: 1,4 m rest Tallinna Abakhanist+0,5 m elastset popliini Õmblusaeg: 8 tundi Hind: lõige 8€, kangas 10€ Kokkuvõte: selle lõike järgi plaanin kindlalt veel õmmelda, aga seekord juba natuke paremast materjalist, päris nööpidega ja kraega, mis on korralikult vaheriidega läbipaistmatuks muudetud.

Armastusega. Metallist

Et hõbe on kallis materjal, siis võtsin vahepeal harjutamiseks ette vase, mis on esiteks palju odavam, aga lisaks sellele ka raskem töödelda - eks ikka selle mõttega, et "raske õppusel...". Ja avastasin tänu sellele, et ka see metall võib väga kaunis olla.

Neid kõrvarõngaid tehes õppisin väga palju, aga olin ka korduvalt valmis kogu kupatuse minema viskama: kivide pesad sulatasin üles enda jaoks rekordilised kolm korda, suured kettad läksid nende pinna viimistlemisel mõlki ja kõrvarõngataguse jootmisel sulas see lihtsalt hõbedalombiks. Aga püsivus (või jonnakus?) viib sihile ja ma olen lõpptulemusega ise üpris rahul. Materjaliks vask ja kuukivi.

Järgmine paar aga läks kuidagi väga libedalt: mulle meeldisid kangesti Lucy samalaadsed ehted ja tahtsin proovida vabakäesaagimist. Ljudmila kirjutab sellest, et vaske saagida on tunduvalt raskem kui hõbedat, ja nii see täpselt ka oli, aga ma mõtlesin asja enda jaoks tegelikust palju keerukamaks: kahe õie peale läks katki ainult kolm saetera ja tänu sellele tööle sain kätte saagimise "nõksu". Kuna tellitud granaatidest oli veel täpselt kaks järel, otsustasin riskida ja panna punase vase sisse punased kivid. Aga pesasid lillekeste külge jootes tegi oksüdatsioon vase hoopis mustaks ja kuna juhuslikult saavutatud efekt mulle väga meeldis, ei hakanud ma metalli puhastama - ja siia sobivad granaadid juba nagu valatult. Oksiidikiht, milles on väikesed jootvedeliku täpid, meenutas mulle endale kangesti kirjut püvilille (Fritillaria Meleagris).

Viimane metallitöö aga on seniajani üks keerukamaid, mille ma olen ette võtnud - esiteks on algajal nagu ma olen sellise kujuga kivi äärmiselt raske korralikult kinnitada (tegelikult oligi see mu õpetaja, kes põhilise töö ära tegi), teiseks pidin kõvasti vaeva nägema, et silmused enam-vähem sümmeetrilised tuleksid, ning kolmandaks ei olnud ma oma kannatamatuses piisavalt ettevaatlik ning metallile jäid inetud tangijäljed, millede mahalihvimine on pikk ja vaevaline (ja kestab muuseas edasi, sest leidsin postituse pilte vaadates veel päris mitu koledat kriimu ja täket). Aga kõik see tasus kuhjaga ära, sest sõrmus tuli välja täpselt selline nagu ma tahtsin ja liitekohad on hoolimata vormi keerukusest suhteliselt korralikud. Lisaks meeldib mulle äraütlemata kombel selle kivi - tegu on titaniidiga ja hoolimata oma rohketest inklusioonidest ning paarist kriimust ei jää ta "puhastele" eksemplaridele ei sära ega värvi poolest alla. Defektid olid ka üks põhjus, miks ma selle ebatraditsioonilisel viisil terava tipuga üles keerasin.

See sõrmus on muuseas ka minu töö märtsikuusse Isetegija aastaprojektis.