3/16/2014

Armastusega. Metallist

Et hõbe on kallis materjal, siis võtsin vahepeal harjutamiseks ette vase, mis on esiteks palju odavam, aga lisaks sellele ka raskem töödelda - eks ikka selle mõttega, et "raske õppusel...". Ja avastasin tänu sellele, et ka see metall võib väga kaunis olla.

Neid kõrvarõngaid tehes õppisin väga palju, aga olin ka korduvalt valmis kogu kupatuse minema viskama: kivide pesad sulatasin üles enda jaoks rekordilised kolm korda, suured kettad läksid nende pinna viimistlemisel mõlki ja kõrvarõngataguse jootmisel sulas see lihtsalt hõbedalombiks. Aga püsivus (või jonnakus?) viib sihile ja ma olen lõpptulemusega ise üpris rahul. Materjaliks vask ja kuukivi.

pic name pic name pic name

Järgmine paar aga läks kuidagi väga libedalt: mulle meeldisid kangesti Lucy samalaadsed ehted ja tahtsin proovida vabakäesaagimist. Ljudmila kirjutab sellest, et vaske saagida on tunduvalt raskem kui hõbedat, ja nii see täpselt ka oli, aga ma mõtlesin asja enda jaoks tegelikust palju keerukamaks: kahe õie peale läks katki ainult kolm saetera ja tänu sellele tööle sain kätte saagimise "nõksu". Kuna tellitud granaatidest oli veel täpselt kaks järel, otsustasin riskida ja panna punase vase sisse punased kivid. Aga pesasid lillekeste külge jootes tegi oksüdatsioon vase hoopis mustaks ja kuna juhuslikult saavutatud efekt mulle väga meeldis, ei hakanud ma metalli puhastama - ja siia sobivad granaadid juba nagu valatult. Oksiidikiht, milles on väikesed jootvedeliku täpid, meenutas mulle endale kangesti kirjut püvilille (Fritillaria Meleagris).




Viimane metallitöö aga on seniajani üks keerukamaid, mille ma olen ette võtnud - esiteks on algajal nagu ma olen sellise kujuga kivi äärmiselt raske korralikult kinnitada (tegelikult oligi see mu õpetaja, kes põhilise töö ära tegi), teiseks pidin kõvasti vaeva nägema, et silmused enam-vähem sümmeetrilised tuleksid, ning kolmandaks ei olnud ma oma kannatamatuses piisavalt ettevaatlik ning metallile jäid inetud tangijäljed, millede mahalihvimine on pikk ja vaevaline (ja kestab muuseas edasi, sest leidsin postituse pilte vaadates veel päris mitu koledat kriimu ja täket). Aga kõik see tasus kuhjaga ära, sest sõrmus tuli välja täpselt selline nagu ma tahtsin ja liitekohad on hoolimata vormi keerukusest suhteliselt korralikud. Lisaks meeldib mulle äraütlemata kombel selle kivi - tegu on titaniidiga ja hoolimata oma rohketest inklusioonidest ning paarist kriimust ei jää ta "puhastele" eksemplaridele ei sära ega värvi poolest alla. Defektid olid ka üks põhjus, miks ma selle ebatraditsioonilisel viisil terava tipuga üles keerasin.

pic name pic name pic name
See sõrmus on muuseas ka minu töö märtsikuusse Isetegija aastaprojektis.

4 comments:

AlleRaa said...

Äärmiselt põnev hobi ja nii kaunid ehted!

Elina K said...

Aega- ja visadustnõudev, ent imelist ja kordumatut ilu luua võimaldav hobi! Jätkuvalt loomisrõõmu Sulle!

Meeli said...

Vau! Väga põnevad tegemised. Sõrmus on lausa meistriklass!

Kista said...

Väga kenad ehted! Need vabakäe saagimise lilled on väga võluvad.