Bayern Bayern über alles

sest midagi sellist nagu sealsed ja muidugi ka austria Trachten ja sokid pole mina pikka aega näinud (kui, siis võib-olla ainult Põhjamaade ja muidugi Eesti tikandites).
Eriti võimsad on nende vikeldatud sukad ja muud kudumid, millede kohta on antud välja lugeamtu hulk raamatuid, aga kõige vingemad on ilmselt Maria Erlbacheri kolm köidet kudumismustritega.
Nii et kui leidsin Yarnissima oivalise Zum Dirndl põlvikumustri, siis hakkasin seda suure innuga kuduma, nii et mul läks tegelikkuses nende sokkidega ainult nädal aega, kui kudumispäevades arvestada (vahepeal oli pikk paus johtuvalt edukalt täidetud akadeemilistest kohustustest).




Varras oli 1,5 Addi - ja siinkohal ei saa taas kord kiitmata jätta Karnaluksi, kus on olemas isegi 1,25 vardad ja korsetiluud. Näidake mõni nn. "vana Euroopa" pood, kus selline valik oleks!
Lõng on Raasiku siidi ja meriino segu, mis pildi peal tundub väga armas ja mõnus, aga tegelikkuses pole eriti kiita, kahjuks: elastsust on vähe ja põlvik kipub väga kergesti välja venima ning sestap lonti vajuma. Ka ei suutnud ma välja noppida kõiki alustaimestiku elemente, mis lõnga sees oli ning see mulle kui puhtusemaniakile suurt ei istu. Aga õnneks haaras sukad lennult üks mu siinseid kudusõbrannasid ja seega saan rahuliku südamega hakata enesele uusi kuduma, seekord juba minu vanast lemmikust Raasiku peenikesest valgest täisvillasest, mis on ennast igatpidi tõestanud. Uuel versioonil teen natuke teistmoodi, lühema varbaotsa, sest esimest varianti harutasin neli korda üles, kuna pöid tuli liiga pikk (mis teha, kui inimesel on kääbikujalad). Samuti vähendan ilmselt kannaosa, kuna seda tuleb kududa kas 1,0 varrastega (mida mul pole) või jääb see number 37 jalal pahkluu ümber lihtsalt lotendama.
*
My latest favorite WIP/VIP: Zum Dirndl stocking from Yarnissima.

Värvispektri sinine juuli ja 12 rahvusliku kuu teine osa

Aga nüüd käsitööjutud.
Koju saabudes ootas mind ees selline imeilus lõng ehk Rowan Soft Lux Camel toonis,
millest hakkasin kohe suure kiiruga kuduma ammu järjekorras olevat põikipidi kampsunit. Aga tutkit, õige pea selgus, et mul on selle lõnga allergia (mina, täiesti allergiavaba inimene!) ja seega on lõng praeguseks kõrvaldatud. Kole kahju oli küll, eriti seeõttu, et ma olin juba üle poole valmis kudunud, kui see mulle ükskord pärale jõudis, aga teha polnud midagi, sest ma eelistan lõnga minemaviskamist sellele, kui mulle hommikul peeglist võõras hiinlane vastu vaatab. Seega tuleb värvispektri augustitöö ühest teisest liivakarva lõngast. Ja tundub, et Soft Lux on salakaval elukas, kuna ka selle eelmine omanik kannatas samade sümptomite all. Võib muidugi ka olla, et tegu on mõrvarelvaks mõeldud lõngaga (sest ma olen pärast viimaseid nädalaid veendunud, et inimene võib ennast ka surnuks SÜGADA).

See on juulikuu sinine. Kuna fotoaparaat keeldus koostööst ja ilma akuta ei töötanud, ei saanud ma jäädvustada tootmisprotsessi. Aga ma olen iseenda üle äärmiselt uhke, sest õmblemise alal olen ma veel midagi vähemat kui algaja. Materjaliks on kunagi igiammusel ajal Maratist ostetud trikotaaž, lõige võetud (ja kohandatud) Burdast ning see on seinini minu kolmas õmblustöö, mida ma olen vabatahtlikult nõus selga panema (esimene oli kahest voodilinast kokku õmmeldud ja vaarikapunaseks värvitud keskaja stiili hõlst, teine kooli käsitöötunnis õmmeldud kassidega öösärk).

Selsamal põhjusel ehk siis pildimasina puudmisel sain oma rahvusliku projekti töö üles 12. tunnil. Aga siiski sain, vastupidiselt juuli sinisele. Rahvuslik töö on kõlapaelad. Kõlatamist õppisin ma esiteks Mesimampsi juhatusel harjukate kokkusaamisel Sussimemme juures. Kasutaks siinkohal juhust ja tänaks veelkord kõiki, eriti muidugi Sussimemme ja Musamemme lahke võõrustamise eest, aga ka kõiki vahvaid isetegijaid, keda seal näha sai. Ning kuna varsti selle järel toimus suurepärane üritus, Kiruvere muinaslaager (millest kunagi pikemalt ja fotodega), kus ka õpetati kõladega kudumist lisaks muudele vingetele tehnikatele, sai mulle lõpuks selgeks, kuidas seda teha. Nii et kõigest sellest sündis ligi meeter kõlapaela "hanekäpa" mustriga (õige nimi peaks olema linnusilm, aga mulle need hanekäpad kohe kangesti meeldisid). Paelast saavad kas kotisangad või siis vöö.
*
I have began my Isetegija forum's project Spectrum beige august (actually twice because I found out that I am strongly allergic to Rowan Soft Lux) and finished the blue july - a jersey dress, my third sewn garmet that is actually wearable.
For another KAL (dedicated to the national handicraft), a long tablet-woven ribbon that I am planning to use as bag handles or belt.

Vanad võlad

Vahepealsetest tegemistest võiks kirjutada terve pika oopuse. Aga ma teen seda kunagi hiljem, praegu aga kõrvaldan ühe vana võla - annan huvilistele tiramisù retsepti.

AINED
1 karp (200 g) mascarpone- juustu
1 pakk (250 ml) vahukoort
4 muna
100 g suhkrut
1 pakk biskviitküpsiseid
kannutäis kanget kohvi
kakaopulbrit ja amarettot (soovi korral)

Alustuseks tuleb otsustada, miskujulist kooki soovid. Sellele vastavalt tuleb valida nõu, mis kannatab panna külmkappi. Kuna tegu on mitte väga kompaktse asjandusega, peavad nõul olema päris kõrged servad. Praktilisema meelega inimesed nagu mina kasutavad näiteks jäätisekarpe, aga kui valmistad maiustust, ütleme, romantiliseks õhtusöögiks, võib kasutada ka näiteks suuri veiniklaase või šampusepokaale (neid traditsioonilisi laiu)


Nõu põhja tuleb panna kiht küpsiseid, mis on korraks kange kohvi sisse kastetud. Kõige paremad küsised muuseas on praktiliselt täiseti maitsetud, piklikud ja kuivad küpsised, mille nimeks võib olla "ladyfingers", "savoiardi", "doigts de dames" või veel miskit muud. Kaubamajas on need küpsiseriiulis olemas, saksa päritolu ja nimeks "Löffelbiscuits". Hind on 35 krooni ja välja näevad nad sellised
Kiht küpsiseid vormis, saab asuda kreemi valmistamise juurde. Esmalt tuleb üksteisest eraldada munavalged ja -kollased. Valged võib kohe külma panna, sest neid ei lähe vaja. Kollased aga lähevad laia põhjaga keedunõusse ja kas veevanni (vähem riskialtid, aga kindla peale minejad) või pliidile (ohtliku elu armastajad), kus neid tuleb kloppida seni, kuni kollased hakkavad heledamaks tõmbama. Siis tuleb väikeste portsjonitena pidevalt kloppides lisada suhkur, mis peaks ideaalis täielikult ära sulama. Selleks ajaks on läbi kuumenenud ka munakollane, nii et kui suhkur on oma teralisuse kaotanud, pane pott kuumaalusele ja klopi seni, kuni mass on paks, läikiv ja ühtlane. Siis tõsta see jahtuma. Leigesse koogelmoogelisse sega mascarpone - siinkohal panen kõikidele südamele, et nad eelsitaksid eestimaist ehk Vigala toodangut, mis kohalike itaallaste sõnul pidi olema nii ehtne ja hea, et ka Läti ja Leedu kolleegid seda ostmas käivad. Ilusate kirjadega pakendid jõuavad meieni tihti Skandinaavia ja Soome kaudu, mis tähendab umbes neljanda järgu värskust. Hinnast rääkimata. Juustu segamine läheb reeglina üsna siva. Ja nüüd tuleb kreemi sisse valada üks paras sortsakas amarettot - täpset kogust ei oska ma öelda, sest ise panen ma seda alati tunde järgi. Kuna munakollane on läbi kuumutatud, saab kreemi ju nüüd ka maitsta, nii et alkoholi timmimine ei tohiks väga keerukas olla. Lõpuks klopi kõvaks vahuks vahukoor ja sega ka see kreemi sisse, aga ettevaatlikult, et koor kogu kupatust vedelaks ei teeks.
Nüüd võib vormipandud küpsistele raputada natuke kakaod, kui soovi on. Aga igal juhul käib koogi kokkupanek nii, et küpsistekihile tõstetakse kreemi, kuni kõpsiseid näha pole. Siis uued, ikka kohviga immutatud küpsised ja uuesti kreem, kuni vorm saab täis või kreem otsa lõppeb (mul juhtub tavaliset see viimane). Kook vähemalt tunniks, aga oleks hea, kui terveks ööks
külmkappi. Enne serveerimist raputa see üle õhukese kakaopulbri kihiga.
Kuna tiramisù on vist üks populaarsemaid magustoite Itaalias, siis on sellel ka miljon üks retsepti. Minu oma on võetud ühest prantsuse ajakirjast ja aja jooksul ennast eestlaste maitsemeele seisukohast igati tõestanud. Esimesel korral meenutas kogu kaadervärk oma konsistentsilt jogurtit, s.t. valgus otsemaid mööda taldrikut laiali. Selle vältimiseks ei maksa küpsistega koonerdada ja tuleb kreemi korralikult kuumutada ja kloppida ning siis ettevaatlikult koor sisse segada. Aga tegelikkuses on ained nii head, et isegi minu vedel küpsisepuru pandi nahka ja nagu mu isa ütleb, tuli veel puudugi.