Carme

Minu senised õmblustöö-alased katsetused on kuni viimase ajani olnud pehmelt öeldes tagasihoidlikud: käsitöökottidest kaugemale ma ei jõudnud ja isegi nende juures oli suuri raskusi õmbluste kenasti sirgeks saamisega. Osaliselt oli asi muidugi ka selles, et ma kipun asju, mis kohe täpselt nii välja ei tule nagu ma tahan, üsna kergekäeliselt nurka viskama... Aga selle aasta alguses tekkis mul järsku peaaegu trots, et kas ma siis tõesti õmblemist selgeks ei saagi, ja sestap olen nüüdseks peaaegu pool aastat usinasti masinat vuristanud, lugematuid kordi harutanud, mitu korda oma näppe veristanud (ja kirunud), aga kõige selle juures väga palju õppinud. Nii palju, et otsustasin lõpuks katsetada ka mõne "päris" asjaga ja valik langes pluusile nimega Carme.

Selle raskusastmeks on märgitud 2, st mitte päris algaja õmbleja, aga kuna juhised on äärmiselt selged ja pildirohked, tundus kõik mulle teostatav. Ja eks ta seda oligi, hoolimata asjaolust, et pluusil on terve rida toredaid, aga töömahukaid detaile (volditud passe, kanditud mansetilõhikud, varrukatripid ja püstkrae). Ainus keerukas asi, millega ma ei riskinud seekord katsetada, olid nööpaugud - nende asemele panin kinnisteks trukid.

Muidugi oskasin seejuures oma elu ka kenasti keerukaks teha. Olen kevadest peale õnnelik overlokiomanik ja püüan seega kõik õmmeldava ka seestpoolt kenaks saada. Aga kuna mingil ainult mulle endale teadaoleval põhjusel ei ääristanud ma mitte detaile, vaid juba valmis õmbluste varusid, ei jäänud õnnetus tulemata. Külgede ja varrukatega läks kõik ludinal, aga passe juures hajus mu tähelepanu ainult hetkeks ja tulemus oli selline.

Aga pärast esimest ehmatust (ja ahastust, sest ma olin pluusiriide piinliku hoolega ja terve hulga nööpnõeltega overlokkimiseks tagasi voltinud - välja arvatud saatuslikust kohast) selgus, et kui triikida katkilõigatud kanga alla kitsas riba liimiriiet, paistab see välja ainult juhul, kui tõesti nina vastu panna.

Teisalt olen ma suisa narrilt rahul pluusi varrukatega, mille õmblused tulid peaaegu täiuslikult sümmeetrilised.

Lisaks sain oma suureks kergenduseks teada, et ma pole ainus, kes ei suuda rohkem kui 10 sentimeetrit ilusat sirget tepingut teha, ja et korrektse lõpptulemuse saavutamiseks on õmblusmasinatele olemas spetsiaalsed suunajaga tallad.

Lõige: Carme blouse Kangas: 1,4 m rest Tallinna Abakhanist+0,5 m elastset popliini Õmblusaeg: 8 tundi Hind: lõige 8€, kangas 10€ Kokkuvõte: selle lõike järgi plaanin kindlalt veel õmmelda, aga seekord juba natuke paremast materjalist, päris nööpidega ja kraega, mis on korralikult vaheriidega läbipaistmatuks muudetud.

Madeleine

Sellist nime kannab lisaks maitsvale ja mu praeguse kodu lähedalt pärit keeksile ka üks äärmiselt tore seelikulõige. Minu suhe õmblemisega on pehmelt öeldes keeruline, sest see meeldib mulle, aga kukub reeglina üpris haledalt välja. Nii et aja jooksul on kogunenud päris palju kangaid, millest ma plaanin teha midagi "siis, kui ma õmmelda oskan". Ja muidugi ka mitmeid-setmeid lõikeid, mille plaanin ette võtta "siis, kui...". Aga Madeleine'i nähes ununes täiesti, et ma tegelikult õmmelda ei oska, leidus täpselt sobilik kangas ja tagatipuks toimus Isetegija foorumis õigel teemal koostööprojekt. Ja nii läkski kõik justkui iseenesest ning nüüd on mul uus seelik.

Pidasin juhistest üsna täpselt kinni, ainult ei teppinud kõiki õmblusi üle, osaliselt seetõttu, et mu kangas pole mitte teksa, vaid kergelt veniv villane, aga suuresti seetõttu, et tepinguteks mõeldud niit sai täpselt pärast teise tasku valmimist otsa. Taskuservad, see-eest, on korralikult läbi õmmeldud.

Seelik on voodrita, nagu ka originaal, aga viimasele vastupidiselt jätsin ma ära ka traksid ja pealepandud värvli, sest nendeks ei oleks sellest Abakhanist ostetud restist jätkunud. Nii et vööosa on töödeldud miidriga (mis Vintage-projektile sobilikult on kinnitatud käsitsi) ja nööbi asemel kasutasin haake, mille sain ühest Zürichi uskumatu kila-kola poest kord rongi saabumist oodates aega parajaks tehes ja mida oligi täpselt üks paar.

Seelik on aus, hoolimata voodritusest soe ja need hiiglasuured taskud on lihtsalt imelised. Kui ma sama lõike uuesti ette peaksin võtma (ja suure tõenäosusega ma seda ka teen), siis viimistlen värvli kindlasti nii, nagu seal ette nähtud, kuna praegu kipub see natuke venima, kui taskutesse midagi vähegi raskemat panna. Aga patt oleks neid oivalisi taskuid ju mitte kasutada!

AlleRaa: valisin vist antud kanga jaoks natuke lahja miidri, ta sõna otseses mõttes ei veni, vaid annab natuke järgi, aga selle tulemusena hakkab värvel (kergelt küll, aga ikkagi) lotendama. Liimiriie on väga hea mõte, katsetan - mul on nagunii plaanis seeliku alumine serv veelkord lahti võtta ja paelkandiga viimistleda.

Pojengiroosa

Ma olen juba ammu oma emale peale käinud, et ta lubaks mul talle midagi kududa. Viimaks, pärast pikaajalist sihikindlat mõjutamist, ta murdus ja jäi nõusse ning isegi tuli minuga kaasa lõngapoodi, et enesele meelepärane materjal ja värv valida. Valituks osutus Meriseta 103 ja ma lõin sellele kohe koju jõudes innukalt vardad sisse, et kududa esimest korda elus PROOVILAPP. Ja asusin pärast väikest arvutamist õhinal asja kallale, sest plaanis on eksperimenteerida: koon korraga kahelt poolt varrukaid, mis saavad selja pealt kokku silmatud, ette aga tuleb pitskoes neljakandiline ja vertikaalis kootud tükk. Hetkel on valmis 3/4 varrukaid ja 2/3 pitsiosa, nii et vaikselt, aga edeneb. Lõng on muidugi oivaline - muster joonistub imehästi välja ja loodan väga, et ta säilitab oma pehmuse ka valmis kudumina. Ostsin spetsiaalselt selle kampsuni jaoks ka oma esimese paari roosipuust vardaid ja sestap on kudumine tõeline nauding. Muuseas, ma olen eneselt juba mõnda aega küsinud, millal ilmub 600 lehekülge pikk doktoritöö teemal "The Way of Silk/Cashmere/Yak (sõltuvalt siis kirjutaja eelistustest): hedonism in contemporary knitting"?

Poes tundus lõng beebiroosa, aga kootud pind ise on sellist värvi, mille kallal ma tükk aega nuputasin, kuni ühel hetkel taipasin, et sellist värvi on ju pojengid. Ja kuna endiselt puudub mul tehnika, aga ma ei tahtnud, et see post jääks sama kurvalt piltideta nagu eelmine, siis lisan siia ühe mulle nii armsa Redouté portree temast (pilt saadud siit).

...

Pole ikka õige see, et tublidus on ainult inimkonna nuhtluseks. Tänu sellele, et tõusin kell 8.00 üles, et viia lõpule koristamise esimene etapp, nägin vaat selliseid asju

La vita è bella

... eriti siis, kui sind kingitustega üle külvatakse.
Algusest alustades sain M. vanaema käest sünnipäevaks sellise raamatu

Seejärel saatis Melaguendy, kellega sain tuttavaks tänu Raasiku lõngaafäärile number 2, mulle 2 komplekti imelisi silmusemärkijaid, mille ta oli minu jaoks meisterdanud. Grazie di cuore, Barbara!
Ja täna hommikul tõi postiljon mulle veel ühe imelise raamatu, nimelt Asuka käest - otse Jaapanist ja midagi, mida ma olen kohutavalt kaua tahtnud.
Quindi ora non ridere, Asuka (casomai leggi questo post) ma 本当にありがとう!

Talv

Ka Itaalias on talv. Sain seda oma nahal tunda, kui hommikul ärgates maa valge oli. Ja mina arvasin naiivselt, et siin on SOE maa...

Talvega sobilikult ka üks kudum, ainus, mille olen suutnud viimasel ajal valmis teha.
Mustriks taas Selbu modern, aga seekord Raasiku 6/3 valgest ja Koigu sinisekirjust. Varras 2,5, lõngakulu u. 60 g valget ja 25 g sinist. Mulle endale meeldib kohutaval kombel (inspiratsiooniallikaks, õigemini pesuehtsaks ilmutuseks seejuures oli Alexandra blog - kui ma peaksin koostama netipäevikute edetabelit, siis see oleks kindel kandidaat esikohale). Pooleli on käpikud selle juurde, kusjuures elus esimest korda kasutan ma mõlemat kätt kudumisel ja edeneb kangesti hästi - ma poleks iial uskunud, et "continental knitting" (või mis iganes ta pagana nimi on) mulle kunagi selgeks saab. Õppisin selle video järgi.

Ja siis üks vidin, kolapoest sentide eest ostetud kastekann (üks kuuest kastekannust õigemini), millele ma naelaga augud sisse tagusin. Taustaks lumi meie jõe kallaste.

Edevuse laat. Esimene vaatus

Mõne päeva eest saabusid mu koju uued riiulid, kuhu ma nägin tellides ette koha ka oma kolule (mis sinna LOOMULIKULT ära ei mahtunud). Sellest johtuvalt võtsin kõik ajutistest riiulitest välja ja kuna mulle väga meeldib asju ära visata, otsustasin neid ka pisut sorteerida. See oli viga, sest ehkki riiulid on juba ammu koos ja paika pandud, on töötoa põrand endiselt kastikuhjasid täis - nimelt tuli ebavajalike asjade vahelt välja veel suurem hulk vajalikke, sealhulgas ka terve hunnik minu pärlimaania (2006) perioodi resultaate. Mõned neist on natuke õnnetud, näiteks see kee, millesse ma panin 2 nädalat oma ajast, 300 Swarovsky pärlit ning palju hoolt ja armastust, aga mida ma pole veel seniajani kordagi kandnud. Aga ehk tuleb temagi aeg kunagi - esimest korda õnnestus pildistada seda nii, et materjali ilu tuleb natukenegi esile.

Teisalt taaskohtusin asjadega, mis mulle endiselt siiralt meedivad nagu need äraütlemata Marie-Antoinette'ilikud kõrvarõngad. Modelliks on üks minu ema koorekannudest (tal on väike portselanist piimakari, millele ma pidevalt täiendust hangin ja koju minnes siis pidulikult üle annan), sest mulle tundus väga paslik panna Miss Pastoraalide Kuningannaga seonduvad ehted malbe valge lehmakese kõrva,

ja muidugi see sõrmus, sest see oli minu esimene "lillepärg".


Lisaks sellele tulid välja kõik veel algosade kujul eksisteerivad asjad ja et parajasti on mul pärlitega kudumise vaimustus, nuputan nüüd, kuidas saada villane lõng läbi imepisikese augukese - ehk siis rikas mees taevasse...

Up patriots to arms, engagez-vous!

Sattusin täna puhtjuhuslikult Vogue'i moeetenduste pilte ja seal muidugi Kenzo sellesügisest kollektsiooni vaatama (kõik tänu Ingridile) . Ja siis lappasin seal ennastunustavalt seni, kuni pilk langes kellale. Ning meenus, et öösel siiski magatakse. Aga ma tahtsin oma elamuse piltide kujul siiski mälestuskivisse raiuda, nii et voilà.