Vana koer pole iial liiga vana

Minu suhe õmblemisega on seni olnud pehmelt öeldes olematu - koolis õmblesin nii põlle, pluusi kui laudlina, aga sellega asi ka päädis ja hilisemate soperdiste valgusel olin juba lootuse kaotanud. Aga selle aasta jõulude ajal kodus kardinaid palistades ja muid sirgeid õmblusi teostades tekkis äkki vastupandamatu tung ka midagi keerukamat meisterdada. Ja ennäe imet, kui 1.tükid on õigesti välja lõigatud ja 2.õmblused kohe maha pressida, saan ma vähemalt omaenese arvamuse kohaselt ka veidi keerukamate asjadega päris kenasti hakkama. Nii et lubage esitleda, minu kolmnurksed kudumikotid (juhendi leiab Google "pyramid bag" tippides hetkega, sestap ei hakka linke lisama).
Kõike esimene, natuke kööbakas, aga sellevõrra armsam. Siseservadel on pahupool väljas, aga kuna M kinkis mulle jõuludeks siksakkäärid, näeb isegi seest igati kobe välja.

Number kolm (number kaks oli mitte eriti õnnestunud eksperiment) , mis on õmmeldud Boucharast  ostetud vahariidest - ma küll lubasin endale, et lisaks oma lõngavaru drastilisele vähendamisele püüan ära kasutada juba (ohjeldamatus koguses) olemas olevad käsitöömaterjalid ja neid mitte juurde osta, aga sellest kangast ma lihtsalt ei suutnud ostmata mööda minna - vastupanu täppidele on minu puhul asjatu.

 

Pärast veel paari katsetust leidsin uue lõike, mille järgi saab teha ka selliseid kotte, millel on kõik õmblused seespool (soovitan soojalt lugeda kogu blogi),  ja tegin FabricShackist (mille avastamise eest suur aitäh ühele mu blogosfääri lemmikutest Karoliinale) ostetud imeilusatest kangastest  kaks kotti, ühe kingiks

 

ja ühe endale.

 

Nende ilu on lisaks praktilisusele ka selles, et isegi "päris" lapitööni mitte küündiv isik saab ära kasutada kõik sellised kangajupid, millega justkui midagi muud teha pole, aga mida ära visata ka ei raatsi. Kollasel kotil näiteks on sees kangas, mille ostsin kunagi ammu Pariisis lihtsalt sellepärast, et sellesse on sisse kootud mesilased ja mida ma polnud selle kotist isegi mitte välja võtnud, kleidikoti lukuotste bordoopunane atlas on jupikesed diivanipatjade õmblemisest ülejäänud kandipaela ja kleidikoti sang on õmmeldud samast kandist, mille vahele sai jupp punast valgete täppidega kommipaki paela.

Saaga lõpp

Jaanuaris sain pärast 3 aastat ja 9 kuud sain valmis oma esimese steekidega kampsuni, mille puhul leidis taas tõestust see, et nüri järjekindlus viib sihile, aga samuti see, et koera saba on reeglina praktiliselt võimatu ületada. Kuna aega läks nii kaua, siis märgin epopöa eraldi postina üles ja annan ka lühiülevaate kogu saagast:

2008 märts - alustan suure hooga kudumist

2008 mai - lõikan oma esimesed steegid. Kõik istub nagu valatult.

2008 juuni - alustan käiseid

2009 märts - käised küünarnukini valmis

2009 aprill - käised osutuvad liiga kitsaks ja lähevad harutamisele

2009 september - avastan, et kogu selle aja lõngakorvis vedelenud kehaosa esipool on Toskaana päikese alla kollaseks pleekinud. Pärast kolmandat käsipesu erinevate KINDLASTI toimivate vahenditega viskan jonnakalt kollaseks jääva kampsuni kehaosa pesumasinasse ja võtan sealt välja midagi, mis sobib kõige paremini selga minu väikearvutile. Pistan kogu kupatuse nii sügavale korvi kui saan ja püüan sellele mitte mõelda.

2009 september - tellin uue sinisekirju lõnga ja löön üles uued silmused

2009 november - uus keha on käeaukudeni valmis

2010 jaanuar - löön üles silmad uutele varrukatele

2011 november - varrukad valmis, steegid lõigatud. Avastan, et varrukad on taas liiga kitsad ja umbes 30 cm tuleb uuesti kududa.

2011 detsember - kõik tükid valmis. Ostan sinist niiti ja teostan esimese masinõmmeldud steegi oma elus. Ainsana on tegemata käeaugu-ja varrukasteekide katted

2012 jaanuar - õmblen paika steekide katted. KAMPSUN ON VALMIS

Pojengiroosa

Ma olen juba ammu oma emale peale käinud, et ta lubaks mul talle midagi kududa. Viimaks, pärast pikaajalist sihikindlat mõjutamist, ta murdus ja jäi nõusse ning isegi tuli minuga kaasa lõngapoodi, et enesele meelepärane materjal ja värv valida. Valituks osutus Meriseta 103 ja ma lõin sellele kohe koju jõudes innukalt vardad sisse, et kududa esimest korda elus PROOVILAPP. Ja asusin pärast väikest arvutamist õhinal asja kallale, sest plaanis on eksperimenteerida: koon korraga kahelt poolt varrukaid, mis saavad selja pealt kokku silmatud, ette aga tuleb pitskoes neljakandiline ja vertikaalis kootud tükk. Hetkel on valmis 3/4 varrukaid ja 2/3 pitsiosa, nii et vaikselt, aga edeneb. Lõng on muidugi oivaline - muster joonistub imehästi välja ja loodan väga, et ta säilitab oma pehmuse ka valmis kudumina. Ostsin spetsiaalselt selle kampsuni jaoks ka oma esimese paari roosipuust vardaid ja sestap on kudumine tõeline nauding. Muuseas, ma olen eneselt juba mõnda aega küsinud, millal ilmub 600 lehekülge pikk doktoritöö teemal "The Way of Silk/Cashmere/Yak (sõltuvalt siis kirjutaja eelistustest): hedonism in contemporary knitting"?

Poes tundus lõng beebiroosa, aga kootud pind ise on sellist värvi, mille kallal ma tükk aega nuputasin, kuni ühel hetkel taipasin, et sellist värvi on ju pojengid. Ja kuna endiselt puudub mul tehnika, aga ma ei tahtnud, et see post jääks sama kurvalt piltideta nagu eelmine, siis lisan siia ühe mulle nii armsa Redouté portree temast (pilt saadud siit).

Inglitest ja inimestest II

Seekordsel kojutulekul, enne neljatunnise sõidu alustamist Frankfurti (püüdes maha tõmmata kõik read nimekirjas à la „enne kodust lahkumist kustuta tuli“) panin särgi kogemata kiiruga pahempidi selga. Tavaliselt pidavat see ju kõik asjad ka pea peale keerama, eks? Aga tundub, et alati see paika ei pea, sest nii Deutsche Bahn kui Air Baltic olid seekord piinliku täpsusega graafikus, lennujaamas välisuksest väljudes sõitis ette buss number 2 ja kui ma bussiterminali jõudsin, siis teatas tabloo, et kord poole tunni jooksul väljuv kodubuss saabub peatusesse täpselt minuti pärast.

Innustatuna sellest ja naeruväärselt heast arvamusest oma kudumisoskusest panin ennast kirja selleaastasele Haapsalu salli võidukudumisele. Oma osa mängis muidugi ka see, et seekordne võistlus võib jääda viimaseks – järgmisel aastal toimub hoopis kooskudumine. Ma polnud Haapsalu Käsitöömaja ette saabudes veel otsustanud, kas lähen kuduma või hoopis kudumist ja hiljem salliraamimist õppima. Aga läksin kuduma ja tagantjärele on mul kangesti hea meel, et seda tegin: ma ei ole kaua nii hasarti läinud, ent samas ei olnud see tahtmine iga hinna eest võita, sest ma olen selle sallinduse koha pealt ju siiski täielik algaja. No ja muidugi on mul kangesti hea meel ka saadud auhinna üle – sest auhinna ma sain ja mitte kõige suurema proovilapi eest, nagu ma arvasin (ma koon ikka kangesti lõdva käega), vaid hoopis kõige kaugemalt tulijana.

Ja inglid? Muster, mida me kudusime ja mille nimi on rätikiri (Saara sel sügisel ilmuvast uuest Haapsalu rätikute raamatust), on minu meelest kangesti inglitiibade moodi. Aga ennekõike kohtusin ma terve hulga inimestega, kellele mõeldes naeratus näole tuleb. Ja kui laps äkki lihtsalt niisama, heast peast äkitselt naeratab, siis prantslased ütlevad selle peale un ange passe ehk siis siit läks ingel mööda. Minu inglid olid muide väga reaalsed – ennekõike muidugi Meka, kes on ennegi mu hea vaim olnud ning kes on lisaks aukartustäratavale tublidusele igal rindel ka äraütlemata kena inimene. Siis Liis, kelle töid-tegemisi ma olen juba ammu imetlenud ja kes läkitas mulle Mekaga imelise paki: 2 tokki krapipunast, 2 kaselehtede- ja indigorohelist ja 2 indigosinist lõnga. Ma aeg-ajalt võtan nad kingikotist (mis läheb tulevikus kasutusse suuremate pooleliolevate kudumite hoidlana) välja ja imetlen neid. Ja ei suuda seniajani uskuda, et need on kohe päris minu omad. Suur aitäh Sulle, Liis!

Ja muidugi on sedasorti rõõmu ja lahket meelt toovad vaimud terve Haapsalu käsitööselts ja kõik need inimesed, keda ma seal kohtasin. Ma olin muuseas täiesti pahv, kui Siiri Reimann isiklikult mulle õnne soovis – nii pahv, et ma ei tundnud teda äragi...

Igal juhul save the date - 5. august 2012. Ettevõtmine on seda kuhjaga väärt.

P.S. Pildimaterjali puudumine johtub tehnika puudumisest. Eks kunagi täiendan.

P.P.S. Millalgi tuleb ka nr I ehk ülevaade Londonis-käigust, sestap säherdune pealkiri.

P.P.P.S. I will do my best to translate this whole thing also in some Central European language soon. But in the meantime - mark 2012, 5th of August in your calendars! It's when the next Haapsalu Shawl day will take place and believe me, it's worth it!

Two down, 5 to go

Ma ei ole hoolimata suure suuga antud lubadusest siiski inglise keeles kirjutama hakata suutnud, aga kuna mulle see ütlemine nii väga meeldib, siis vähemalt pealkiri tuleb selline.
Aga eelnevalt toodud nimekirjast on tõepoolest tervelt kaks eset valmis: kampsun ja käpikud.
Käpikute koha pealt poele öelda muud, et muster on seesamane Selbu modern, kohaldatuna muidugi, lõngaks Raasiku "meriino" (millest paremat valget/naturaalvalget lõnga ma ei tea) ja baretist üle jäänud Koigu sinine, varras 2,0 ja hirmus head soojad on.

Aga kampsun, see kampsun... see pagana kampsun ajas mu peaaegu hulluks. Esimene versioon tekitas mul üle kere sügelust. Ehkki pärast selgus, et asi pole hoopiski Rowan Soft Luxis, mida ma ebaõiglaselt allergeenluses süüdistasin, läks see igal juhul heategevaks otstarbeks. Teine versioon sai valmis paari kuu eest, ma pesin ta ära, panin selga ja tõdesin, et soomusrüüd (vähemalt sellisel kujul ja sellist värvi) ma enesele ei soovi. Nii et nüüdseks on see üles harutatud ja lõng ootab, et temast tehtaks vaipu või midagi muud terariistale läbistamatut (ehkki peab ütlema, et palmikud olid sellest võrratult ilusad, ehtne šoti aran-lõng siiski!). Versioon number kolm valmis üle kivide ja kändude, sest mingil hetkel lükkus käsitöö tagaplaanile ja siis kügelesin ma ligi kuu aega, et kududa valmis viimane jupp varrukast. Nii et nädal tagasi jõudsin selleni, et õmblesin kokku küljed, panin kampsuni selga ja hakkasin peegli ette astudes kõva häälega kiruma (hea, et mu koer teab eesti keeles ainult söögiga seonduvaid termineid). Sest kampsun oli mulle lootusetult suur. Siis ei pidanud ma enam vastu, haarasin oma Solingeni käärid ja samal ajal kui Kennet Branagh kuulutas "I will fetch you a hair off the great Cham's beard, do you any embassage to the Pygmies, rather then hold three words conference with this Harpy", lõin ma need otsustavalt kampsunile turja ja lõikasin ta umbes 20 senitmeetrit kitsamaks (ehk siis mõlemalt poolt välja 10 cm tüki).
Ja kõige hämmastavam oli see, et see töötas: kampsun sai parajaks, mina sain katarsise oma geniaalsusest ja lisaks sellele õppisin siva ära kokkusilmamise, sest harutatud servad vajasid midagi tavaõmblusest tugevamat. Kusjuures tulemus oli niivõrd ilus (minu üks põhiprobleeme ongi alati olnud viimistlemine, sest ma olen liiga kannatamatu ja laisk korralikuks kokkuõmblemiseks), et ma kaalun tõsiselt sama tehnika, s.t. servade äralõikamise ja kokkusilmamise kasutamist ka järgnevate asjade juures. Mis tähendab muidugi, et neid ei saa enam harutada... aga vähemalt minu puhul on see ainult positiivne (mu harutamisrekord on 10 korda).

Lõnga läks 1034 grammi, varras 4,5 Boye, aega (kudumine) 2 nädalat, aga kui kogu protsessi arvestada, s.t. alustada 1. variandist, siis ligi 9 kuud. Muster aga on "Mani di Fata" oma, mis on omakorda Gianfranco Ferre knock-off.

Seitse surmapattu

Hoolimata imminentsest hospitaliseerimisest on mu tuju suurepärane, sest ma loodan horisontaalis veedetava aja jooksul kudurindel suuri asju korda saata. Seda enam, et pooleli on massiliselt asju (ja nüüd järgneb nimekiri, mida hakkan järk-järgult maha kriipsutama ja pilte lisama):

1. Põikipidi kampsun
2. Selbu käpikud
3. Zum Dirndl
4. Mystic Star
5. Esimene steek
6. Sylvi
7. Longbourni sokid

Lisaks sellele olen juba saatnud suuri asju korda ajakirjanduse alal, ent sellega kekkan siis, kui artikkel ja fotod on ilmunud. En attendant aga väike idee sellest, millega ma lõngaraha saamiseks tegelen

1. vaatus. Uvertüür

Isetegijas toimub oivaline projekt nimega
Ehk siis ingliskeelse nimega stashbusting.
Ma kaalusin oma lõngakraami spetsiaalselt selle projekti tarvis ära ja laias laastus tuli kokku 25 kg. Mis muidugi ei takistanud mul uue aasta esimestel päevadel VEEL lõnga osta. Aga nagu öeldakse, esimene samm sõltuvuse ohjeldamisel on sõltuvuse tunnistamine (ma pole küll väga veendunud, et ma oma sõltuvust ohjeldada soovin, aga...).
Igal juhul on esimesed 300 g langenud, seda nimelt My So Called Scarf näol.


Varras 8 (hoidsin elus esimest korda nii jämedaid vardaid peos), lõngaks Filati Campolmi heidelõng, salli sisse läks niisiis 3 100-grammist tokki.
Mulle meeldib enesele väga selle lõnga tekstuur, sestap üks pilt ka lähemalt.

Muuseas, täna hommikul avastasin, et ma olen oma sidurnipuu ise kihva keeranud, nimelt sellega, et ma ta tuppa tõin. Viisin puukese nimelt kolme päeva eest uuesti õue, ehkki süda tilkus enesel verd, sest tema suvisest tihedast lehestikust oli järele jäänud täpselt neli lehte. Aga hullemaks minna ei saa, mõtlesin am endamisi. Ei läinudki, ühe lehe murdsin transpordi käigus veel ära, aga need viimase kolm püsivad hoolimata märatsevast uragaanist nagu liimitult. Õue viies tuleks muld ja juurekael ilmselt millegagi kinni katta (mina kasutasin ühte Camilla ohtratest tekkidest), kuna kastmisel (mis, nagu ühest siinsest aiandusfoorumist teada sain, on kohustuslik ka talveperioodil) võib minu aru järele vaesekesel lihtsalt külm hakata. Nii et sidrunipuu EI TAHA OLLA TOAS.

Talv

Ka Itaalias on talv. Sain seda oma nahal tunda, kui hommikul ärgates maa valge oli. Ja mina arvasin naiivselt, et siin on SOE maa...

Talvega sobilikult ka üks kudum, ainus, mille olen suutnud viimasel ajal valmis teha.
Mustriks taas Selbu modern, aga seekord Raasiku 6/3 valgest ja Koigu sinisekirjust. Varras 2,5, lõngakulu u. 60 g valget ja 25 g sinist. Mulle endale meeldib kohutaval kombel (inspiratsiooniallikaks, õigemini pesuehtsaks ilmutuseks seejuures oli Alexandra blog - kui ma peaksin koostama netipäevikute edetabelit, siis see oleks kindel kandidaat esikohale). Pooleli on käpikud selle juurde, kusjuures elus esimest korda kasutan ma mõlemat kätt kudumisel ja edeneb kangesti hästi - ma poleks iial uskunud, et "continental knitting" (või mis iganes ta pagana nimi on) mulle kunagi selgeks saab. Õppisin selle video järgi.

Ja siis üks vidin, kolapoest sentide eest ostetud kastekann (üks kuuest kastekannust õigemini), millele ma naelaga augud sisse tagusin. Taustaks lumi meie jõe kallaste.

Rünnak jätkub

nii Teise Maailmasõja-aegsel Prantsusmaal



kui ka sokirindel.
SKA Mystery Socks, mille juures kasutasin ära terve hulga lõngajuppe - väga kiirelt valmivad ja tohutult soojad sokid. Varras 2,5 ja 2.



Minu esimesed Wollmeise-sokid. Lõng ja värvid on tõesti oivalised, ehkki ma olen reeglina kirju lõnga suhtes üsna negatiivselt meelestatud. Keras ja kududes tundub nagu puuvill, aga väga hea soe. Selle ainus probleem on see, et ta annab värvi, küll mitte palju, aga siiski. Ent võib-olla pesin ma sokke ka liiga kuumas vees. Eks järgmine kord näeb.
Muster pärineb muuseas webzine'st Knotions ja kannab nime "Hanging Vines". Ilmselt koon ma seda veelkord, aga nüüd juba varbast alustades. Ja teen järjekordsed põlvikud (ei tea, kas sellel haigusel on teaduslik nimi ka, kui kõik sokid põlvikuteks "lähevad"?).
Varras 1,5 Addi.

Ning lõpetuseks käeharjutus ehk Kate Gagnoni Selbu Modern barett. Ma pole kahe värviga nii ammu kudunud, et enne kampsuni juurde asumist otsustasin midagi väiksemat ette võtta. Ma pole ise temaga eriti rahul, sest vardad olid lõnga ja minu lõdva käe jaoks liiga jämedad, aga kaugelt augud ei paista ja muster ise on imeilus. Ning müts on soe.
Muuseas, alles pärast selle valmimist nägin Ravelryt lapates, et Freddy on enne mind üks ühele samade värvidega mütsi teinud. Äkki siiski on olemas mingisugune "eesti geen"?

Attack of the killer socks

Üks vingemaid filme, mida ma näinud olen


Aga sokid ründavad, kuna ma viimasel ajal neid ohjeldamatult koon. Praegu on pooleli SKA November Mystery, kuna see on suurepärane võimalus testida, kuidas mu tulevase uue mantelkampsuni lõngad koos välja näevad. Aga just said valmis Estheri sokid Stephanie van der Lindeni mustri järgi. Kuidagi eriti kevadised tunduvad ja sellepärast ristisin ma nad enda peas õunapuuõiteks.


Et mulle on hakandu hirmsal kombel meeldima sokkide varbast alustamine, siis tegin seda ka antud korral. Nii et ajutise ülesloomisega ja mähitud silmadega ehk short-row varbaots (tegin 5 rida "kitsendust", kuna mul on õnneks üsna lapikud varbad), tavaliste õhksilmustega kannakiil ja erinevalt originaalist mustriline kannalakk. Lisaks kasvatasin poole sääre pealt ühe silmuse lilledesse juurde, kuna vastasel juhul oleks nad koledal kombel kiskuma jäänud. Ja eelviimase ning viimase mustrikorduse juures kahandasin jälle algversiooniks tagasi, kuna sel moel ei vaja nad ülevalpüsimiseks ei kummi ega paela.
Ilusad sokid tulid ja ma olen tohutult rahul lõngaga, mdia muuseas home turule passima lähen: 40% akrüüli, 60% villa, näeb välja nagu puuvillane ja on soe nagu villane. Selline roosamannaroosa mulle enamasti eriti ei istu, aga nende sokkidega läheb ta küll nagu rusikas silmaauku.
Varras 1,5 nagu ikka (ma koon lihtsalt nii lõdvalt) ja paari põlvikute peale kulus täpselt 50 grammi (järele jäi umbes 20 cm). Nii et lisaks kobedale välimusele ka igati ökonoomsed sokid, kuna tokk lõnga maksis 1.50. Aega kulus ligi kaks nädalat, aga soki number kaks tegin valmis kahe õhtuga "Die Hard" tetraloogiat vaadates. Nii et mul on vastupidi kui enamikel sokikudujatel näib olevat: mitte teine, vaid esimene sokk on valulik tulema, teine läheb juba ludinal.

Kasutan sunnitud kodusolekut blogimiseks, milleks seniajani lihtsalt aega pole olnud.
Vahepealsetest asjadest olen ma ise kõige rohkem sillas vast oma oranži septembri värvispektri ja SKA SOckdown septembri projektide alla läinud asjaga, nimelt oranžid sokid Raasiku lõngast



Kusjuures fotod on tehtud mu oma väikeste pontsakate (või siis tegelikult üsna kondiste) kätega. Kokku kulus umbes 40 grammi lõng, 2,0 hiina (korea?) bambusvarras ja muster Mystery Sock by Jeanne Fahihi.
Aega läks liiga palju, sest kui olin suure hurraaga mõlemad sokid kannani valmis kudunud, siis avastasin, et vist tuleks kududa ka kannakiil. Mida ma muidugi polnud teinud ja kuna mu sõbranna, kellele need mõeldud on, ei kanna kingi number 72, siis muudkui harutasingi. Üks tarkus ka, mida sellest kudumisest õppisin: äära rullis serva sees kudusin maha elastikniidiga ja kinnitasin serva korralikult nõeludes.

Vahepeal olen ma kokku hamsterdanud kohutava hulga igasugust ehtekraami kahest Esty poest: Minisibo ja Beadsupplies. Tänu esimesele avastasin jaapani cabochonid (mosaiigis pruun ja valge), teine aga omab aukartustäratavat valikut erikujuliste peadega ehetnõelu ning muud kraami, kusjuures pakk tuli Hiinast lausa välgukiirusel (u. 2 nädalaga - see on itaalia jubeda tolli juures selge ime).


Ehtenõelad lähevad kavasoleva fimost käevõru sisse, mida ma juba ammu olen teha tahtnud (cane ja pärlid), kiikhobust aga saab kas silmusemärkija või mõni ehe.

Vahepeal olen ka usinalt traadiväänamisega tegelenud, aga pildistamiseni pole jõudnud. Tegin "omaenese tarkusest" ja The Beady Eye kiviklibust (ehk siis nende gemstone mix) leitud kambaba jaspisest sõrmuse. Ning uurisin siis Eni Okeni kunagi ostetud sõrmusevalmistamisõpetust (miks mitte enne? Mul läks meelest ära, et mul õpetus olemas on). Ning selgus, et ma olen kõik õigesti teinud.
Selle peale läksin nii kuraasi täis, et tegin veel ühe sõrmuse, seekord türkiisist. Millega ma sugugi nii rahul pole, aga peamiselt seetõttu, et kivi on jube kobakas. Ilmselt vormistan kogu kupatuse hoopis kaelakeeks ümber.

(à suivre)

Bayern Bayern über alles

sest midagi sellist nagu sealsed ja muidugi ka austria Trachten ja sokid pole mina pikka aega näinud (kui, siis võib-olla ainult Põhjamaade ja muidugi Eesti tikandites).
Eriti võimsad on nende vikeldatud sukad ja muud kudumid, millede kohta on antud välja lugeamtu hulk raamatuid, aga kõige vingemad on ilmselt Maria Erlbacheri kolm köidet kudumismustritega.
Nii et kui leidsin Yarnissima oivalise Zum Dirndl põlvikumustri, siis hakkasin seda suure innuga kuduma, nii et mul läks tegelikkuses nende sokkidega ainult nädal aega, kui kudumispäevades arvestada (vahepeal oli pikk paus johtuvalt edukalt täidetud akadeemilistest kohustustest).




Varras oli 1,5 Addi - ja siinkohal ei saa taas kord kiitmata jätta Karnaluksi, kus on olemas isegi 1,25 vardad ja korsetiluud. Näidake mõni nn. "vana Euroopa" pood, kus selline valik oleks!
Lõng on Raasiku siidi ja meriino segu, mis pildi peal tundub väga armas ja mõnus, aga tegelikkuses pole eriti kiita, kahjuks: elastsust on vähe ja põlvik kipub väga kergesti välja venima ning sestap lonti vajuma. Ka ei suutnud ma välja noppida kõiki alustaimestiku elemente, mis lõnga sees oli ning see mulle kui puhtusemaniakile suurt ei istu. Aga õnneks haaras sukad lennult üks mu siinseid kudusõbrannasid ja seega saan rahuliku südamega hakata enesele uusi kuduma, seekord juba minu vanast lemmikust Raasiku peenikesest valgest täisvillasest, mis on ennast igatpidi tõestanud. Uuel versioonil teen natuke teistmoodi, lühema varbaotsa, sest esimest varianti harutasin neli korda üles, kuna pöid tuli liiga pikk (mis teha, kui inimesel on kääbikujalad). Samuti vähendan ilmselt kannaosa, kuna seda tuleb kududa kas 1,0 varrastega (mida mul pole) või jääb see number 37 jalal pahkluu ümber lihtsalt lotendama.
*
My latest favorite WIP/VIP: Zum Dirndl stocking from Yarnissima.

Värvispektri sinine juuli ja 12 rahvusliku kuu teine osa

Aga nüüd käsitööjutud.
Koju saabudes ootas mind ees selline imeilus lõng ehk Rowan Soft Lux Camel toonis,
millest hakkasin kohe suure kiiruga kuduma ammu järjekorras olevat põikipidi kampsunit. Aga tutkit, õige pea selgus, et mul on selle lõnga allergia (mina, täiesti allergiavaba inimene!) ja seega on lõng praeguseks kõrvaldatud. Kole kahju oli küll, eriti seeõttu, et ma olin juba üle poole valmis kudunud, kui see mulle ükskord pärale jõudis, aga teha polnud midagi, sest ma eelistan lõnga minemaviskamist sellele, kui mulle hommikul peeglist võõras hiinlane vastu vaatab. Seega tuleb värvispektri augustitöö ühest teisest liivakarva lõngast. Ja tundub, et Soft Lux on salakaval elukas, kuna ka selle eelmine omanik kannatas samade sümptomite all. Võib muidugi ka olla, et tegu on mõrvarelvaks mõeldud lõngaga (sest ma olen pärast viimaseid nädalaid veendunud, et inimene võib ennast ka surnuks SÜGADA).

See on juulikuu sinine. Kuna fotoaparaat keeldus koostööst ja ilma akuta ei töötanud, ei saanud ma jäädvustada tootmisprotsessi. Aga ma olen iseenda üle äärmiselt uhke, sest õmblemise alal olen ma veel midagi vähemat kui algaja. Materjaliks on kunagi igiammusel ajal Maratist ostetud trikotaaž, lõige võetud (ja kohandatud) Burdast ning see on seinini minu kolmas õmblustöö, mida ma olen vabatahtlikult nõus selga panema (esimene oli kahest voodilinast kokku õmmeldud ja vaarikapunaseks värvitud keskaja stiili hõlst, teine kooli käsitöötunnis õmmeldud kassidega öösärk).

Selsamal põhjusel ehk siis pildimasina puudmisel sain oma rahvusliku projekti töö üles 12. tunnil. Aga siiski sain, vastupidiselt juuli sinisele. Rahvuslik töö on kõlapaelad. Kõlatamist õppisin ma esiteks Mesimampsi juhatusel harjukate kokkusaamisel Sussimemme juures. Kasutaks siinkohal juhust ja tänaks veelkord kõiki, eriti muidugi Sussimemme ja Musamemme lahke võõrustamise eest, aga ka kõiki vahvaid isetegijaid, keda seal näha sai. Ning kuna varsti selle järel toimus suurepärane üritus, Kiruvere muinaslaager (millest kunagi pikemalt ja fotodega), kus ka õpetati kõladega kudumist lisaks muudele vingetele tehnikatele, sai mulle lõpuks selgeks, kuidas seda teha. Nii et kõigest sellest sündis ligi meeter kõlapaela "hanekäpa" mustriga (õige nimi peaks olema linnusilm, aga mulle need hanekäpad kohe kangesti meeldisid). Paelast saavad kas kotisangad või siis vöö.
*
I have began my Isetegija forum's project Spectrum beige august (actually twice because I found out that I am strongly allergic to Rowan Soft Lux) and finished the blue july - a jersey dress, my third sewn garmet that is actually wearable.
For another KAL (dedicated to the national handicraft), a long tablet-woven ribbon that I am planning to use as bag handles or belt.

Endiselt kodus

1. Käsin nädala eest lõpuks ometi Raasikul ja taas kord sattusin vasikavaimustusse kõigest seal leiduvast. Tegin seal ohjeldamatult pilte, mis asuvad albumis siin. Suutsin ise suhteliselt kindlameelseks jääda ja sestap lisandus minu varudesse ainult 250 grammi kollast-oranži Artisticut ja siidi-meriino segu, mis neil sõna otseses mõttes nurgas "vedeles" (fotol kollase taga).

2. Avastasin Tallinna lõngapoode, peamiselt Lianni, aga ka Kosmose vastas olevat väikest vahvat Epu lõngapoodi. Esimesest omandasin 10 kera tumerohelist Merisetat, millest saab kampsun, teise läksin Norot ostma, aga see oli paraku neil otsas.

3. Käisin Zip'i juures metallitöötlust õppimas kes, lisaks sellele, et ta teeb tohutult ilusaid asju, on ka äraütlemata kena inimene.

4. Olen vahelduva eduga kudunud oma beeži augustit, sinist juulit ja baieri stiilis sokke (viimaste juures muuseas minu uus ülesharutamisrekord - kuus korda).

Selline ilus unine periood on. Ja pühapäeval toimub Sussimemme juures Palu talus isetegijate kogunemine.

*
Et cette fois-ci, exprès pour Mélusine, résumé en français: j'ai été à l'usine de laine de Raasiku la semaine dernière et j'ai téléchargé les photos que j'ai faites ici . Et les echeveaux sur la première photo representent des coloris qu'ils produisent, Yellow-Orange-Red Artistic et Green Artistic. Et cela fait partie de mon affaire de "lana estone" actuellement en cours sur Ravelry.
Je profite pleinement de mes quasi-vacances en Estonie pour faire du shopping (là encore, beaucoup de laine!), faire des confitures avec Maman et juste pour... être.

Jälle kodus

...ehkki ma poleks äärepealt jõudnud, sest rong jäi tund aega hiljaks. Ja lennukid teadupärast ei oota. Aga ehk on varraste närimine kuidagi maagilise mõjuga, sest ma olin check-in'is peaaegu esimene. Pikk ootamine tähendas muuseas ka seda, et mu Mystic Light number kaks (iseendale ja roheline seekord) pikenes päris mitme rea võrra.
Lõpetasin vahepeal oma Mystic Meadowsi ja olen ise sellega väga rahul, sest mul polegi kunagi varem pitsist tekki olnud. Lõngaks 400 jämedat 100% villane (nagu ikka Filati Campolmist), varras 4,5. Ma kord juba jutustasin oma kannatuste rajast selle mustriga, aga lõppkokkuvõttes polnudki nii hull. Ja kelle vigadest siis ikka õppida kui mitte enese omadest (loodetavasti õpin ma ka kord pildistama nii, et fotod ei sarnane öösel pildistatud udukogudele).

Lisaks on vahepeal valminud värvispektri kollane. Mulle meeldivad küll kõik värvid, aga selle kollasega läks kuidagi vaevaliselt. Kuni siis viimasel hetkel enne esitamist tekkis inspiratsioon. Nii et ma nikerdasin lennukis ja veel eile õhtul ja lõpuks sai ta selline.
Materjaliks hiigelsuured pärlid (keel ei paindu ja käsi ei tõuse neid seemnehelmesteks nimetama, võtke heaks või pange pahaks) pluss mitu kilomeetrit tamiili. Ma ei tea, kui hästi see paista on, aga lillede südamikus on veel tibatillukesed valged pärlid. Modelliks on muuseas minu lemmikkübar, mis läheb lähemal ajal ümberdisainimisele.
Siis alustasin ma veel augustibeeži, aga nagu reeglid ette näevad, fotosid sellest enne valmimist ei tule. Tuleb Rowan Soft Luxist, mille Ravelryst omandasin.
Ja lõpuks loodan lähemal ajal saada kaelast viis aastat seal rippunud kivi. Nii et palun pöidlahoidmist.

Misery Meadows?

Et ei tekiks arusaamatusi, ütlen kohe ära, et mulle hirmsasti meeldib Anna Dalvi Müstiline Aas. Nii et mustris eneses pole midagi kurbloolist. Kurblooline on lihtsalt see, et ma kudusin valmis esimese osa
(ühekordne Cashwool, valged pärlid) ja harutasin siis üles, kuna algus oli väga kribu (pildil proovilapp).
Ja siis kudusin uuesti
ja harutasin siis üles, kuna puuvillane ei meeldinud mulle.
Ja siis kudusin uuesti ja harutasin uuesti, sest ma ei vaja keeruka lillemustriga salli (kahekordne Cashwool, pärliteta).
Nii et ma koon seda praegu neljandat korda, paksust villasest lõngast ja suurte varrastega (vähemalt minu jaoks on 3,5 suur) ja olen seekord päris rahul.
Lõng on 4 keeruga Filati Campolmi imelisest vikerkaarevärvilisest kuhjast (võtaks sealt kohe kümnete kilodega). Käsil on juba rida 200, nii et seekord vist läheb õnneks.

Lisaks sellele on pooleli Casablanca sall (sinine masinalõng Filati Campolmi, vardad 3,75) ja varsti hakkan VIST kuduma Pearled Romance'i- nimelist imeasja (seal saan lõpuks ära kasutada Enrico imelise Cashwooli). Mis ma kõigi nende sallidega küll peale hakkan, seda ma ei tea. Aga no eks siis jõulukingitused ole sel aastal hooleta...
*
First af all, I LOVE Anna Dalvi's pattern for Mystic Meadows. The pattern itself is very far from beinga "misery" - I just have unraveled it 3 times already. But now I have changed yarn and am happy at last.
I also began a stole called Casablanca and will start soon a very beautiful Pearled Romance.

Maikuu roosa

Minu maikuu roosa on valmis. Tegu on Candle Flame rätikuga, ehkki minu meelest on need rohkem lehed kui leegid (huvitav, mida ütleks siinkohal Freud? kui parafraseerida Ottot filmist "Kala nimega Wanda").

Sall sobiks ise väga hästi muuseas Wandale...
Tegelikult võiks selle nimi olla ka autosall, sest ma kudusin seda põhiliselt kiirteel Firenzest Reggellosse ja tagasi (hea lihtne muster, seda saab ka pimedas kududa) ja kuna asja eesmärgiks oli valmistada midagi suurt ja sooja puhuks, kui M. avab kõik autoaknad, sest tal on palav, aga mina lõdisen külmast. Siinkohal peaks järgnema kohustuslik lõik selle kohta, kui vale on see, et põhjamaised inimesed ei karda külma... aga ehk mõni teine kord.
Ma muutsin salli natuke, sest mulle ei meeldinud see justkui äralõigatud serv: kudusin esimese lehe valmis (seejuures tuleb serv silmuseline teha, ülejäänud sallil tuleb läbi kududa ka esimene silmus), heegeldasin vasakpoolse serva kinnissilmustega üle kuni järgmise lehe esimese servani ja siis kordasin kogu toimingut, s.t. leht valmis ja serv üle heegeldada. Jäi päris kena minu meelest.
Tutid on servas kolmel põhjusel: esiteks, kuna ma tahtsin ausalt ära kulutada kõik need 400 grammi oivalist vanaroosat lõnga, mis ma Campolmist ostsin, teiseks, kuna ma polnud veel saanud oma uhiuusi Prymi tupsumasinaid (ristisin nad hellitavalt LaaLaa1, LaaLaa2, LaaLaa3 ja MikroLaaLaa'ks) kasutada, kolmandaks, kuna nii tulevad servasakid eriti hästi välja.
Muster niisiis Dean Crane'ilt, lõng Filati Calmpomist (100% villane), vardad 3,5 ja asi ise läheb Maikuu roosana kirja Värvispektri projekti.

*
I just finished blocking my pink Candle Flame shawl (BTW, in my opinion the flames are more like leafs). I slightly modified it, adding a pointed edging and some pompons. The "leafs" on the edge are all finished separately but with one continuous strand of the yarn: on the last WS row, you eliminate the two purl stitches between the flames, purling them together with the first and the last stitch of every leaf. Then, on RS, you complete one leaf/flame at a time (paying attention to not knit the first stitch! to have loops on the edge instead of knots; if you know how to knit from left to right, it might be really useful because in this way, you do not have to turn your work every time). Then, without cutting the yarn, crochet on the stitches on the left edge of the leaf until the first stitch of the next leaf, then complete this leaf, crochet etc. until the edge is ready.
The pompons have two functions: firstly, I used ALL the 400 g of yarn I had for this project, secondly, they help the points of the edge stay pointy.

Pattern: Candle Flame Shawl by Dean Crane
Yarn: 400 g 100% wool from Filati Campolmi
Needles: 3.5