Armastusega. Metallist

Et hõbe on kallis materjal, siis võtsin vahepeal harjutamiseks ette vase, mis on esiteks palju odavam, aga lisaks sellele ka raskem töödelda - eks ikka selle mõttega, et "raske õppusel...". Ja avastasin tänu sellele, et ka see metall võib väga kaunis olla.

Neid kõrvarõngaid tehes õppisin väga palju, aga olin ka korduvalt valmis kogu kupatuse minema viskama: kivide pesad sulatasin üles enda jaoks rekordilised kolm korda, suured kettad läksid nende pinna viimistlemisel mõlki ja kõrvarõngataguse jootmisel sulas see lihtsalt hõbedalombiks. Aga püsivus (või jonnakus?) viib sihile ja ma olen lõpptulemusega ise üpris rahul. Materjaliks vask ja kuukivi.

Järgmine paar aga läks kuidagi väga libedalt: mulle meeldisid kangesti Lucy samalaadsed ehted ja tahtsin proovida vabakäesaagimist. Ljudmila kirjutab sellest, et vaske saagida on tunduvalt raskem kui hõbedat, ja nii see täpselt ka oli, aga ma mõtlesin asja enda jaoks tegelikust palju keerukamaks: kahe õie peale läks katki ainult kolm saetera ja tänu sellele tööle sain kätte saagimise "nõksu". Kuna tellitud granaatidest oli veel täpselt kaks järel, otsustasin riskida ja panna punase vase sisse punased kivid. Aga pesasid lillekeste külge jootes tegi oksüdatsioon vase hoopis mustaks ja kuna juhuslikult saavutatud efekt mulle väga meeldis, ei hakanud ma metalli puhastama - ja siia sobivad granaadid juba nagu valatult. Oksiidikiht, milles on väikesed jootvedeliku täpid, meenutas mulle endale kangesti kirjut püvilille (Fritillaria Meleagris).

Viimane metallitöö aga on seniajani üks keerukamaid, mille ma olen ette võtnud - esiteks on algajal nagu ma olen sellise kujuga kivi äärmiselt raske korralikult kinnitada (tegelikult oligi see mu õpetaja, kes põhilise töö ära tegi), teiseks pidin kõvasti vaeva nägema, et silmused enam-vähem sümmeetrilised tuleksid, ning kolmandaks ei olnud ma oma kannatamatuses piisavalt ettevaatlik ning metallile jäid inetud tangijäljed, millede mahalihvimine on pikk ja vaevaline (ja kestab muuseas edasi, sest leidsin postituse pilte vaadates veel päris mitu koledat kriimu ja täket). Aga kõik see tasus kuhjaga ära, sest sõrmus tuli välja täpselt selline nagu ma tahtsin ja liitekohad on hoolimata vormi keerukusest suhteliselt korralikud. Lisaks meeldib mulle äraütlemata kombel selle kivi - tegu on titaniidiga ja hoolimata oma rohketest inklusioonidest ning paarist kriimust ei jää ta "puhastele" eksemplaridele ei sära ega värvi poolest alla. Defektid olid ka üks põhjus, miks ma selle ebatraditsioonilisel viisil terava tipuga üles keerasin.

See sõrmus on muuseas ka minu töö märtsikuusse Isetegija aastaprojektis.

Armastusega. Hõbedast

Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen ma olnud vasikavaimustuses igasugusest ehtekunstist. Mäletan, et aastal 90 või sinnakanti töötasin ligi nädala kannatlikult ja hoolikalt ajupuust, ema katkisest pärlikeest, randa uhutud klaasist ja muust nippest-näppest käevõru kallal. Lõpptulemuseks oli laitmatu teostusega, väga kunstipärane, ent täiesti mittekantav ehe, mille ma plaanin lähemal ajal raami panna ja vanemate juures oma toa seinale riputada.

Sestap oli mu rõõm piiritu, kui avastasin, et mu uues kodukohas toimuvad kullassepatöö kursused. Rõõm muidugi kuhtus mõnevõrra pärast seda, kui sain teada, et kursustele on umbes kaheaastane järjekord ja et töökoda ning -riistu saavad kasutada ainult neil osalejad. Niisiis panin ennast kirja keraamikaringi ja unustasin õnneks nii ehtekunsti kursuste olemasolu kui ka oma pettumuse nende kättesaamatusest, seda enam, et aastane ekskurss savimaailma osutus oodatust tunduvalt põnevamaks ja rikastavamaks. Aga üllatus oli suur, kui selle aasta alguses teatati mulle, et vabanenud on üks koht ehteringis ja et ma saan selle soovi korral endale. Mis tähendab, et ma olen jaanuarist alates saaginud, viilinud ja jootnud (nii metalli kui oma näppe), mustreid pressinud, kirunud ja tohutult palju uut õppinud. Kuna ma evin kodus vaid väga primitiivseid metallitöövahendeid, siis ei edene asjad nii kiiresti, kui ma tahaksin, sest kursus on kord nädalas ja kestab kolm tundi, mille jooksul ma hea tahtmise juures saan valmis ühe väga primitiivse kiviga sõmuse - järgneva sõrmuse peale läks 2 tundi ja oleks läinud kolmaski, kui mu õpetaja poleks mulle halastanud ja kivid ise kinni löönud.

       Võru ja kastikud hõbedast, 6mm granaat, 4mm tsitriin, 3mm granaat

Ja kannatust pole mul mitte kopka eestki. Aga ma olen lisaks metallitööle õppinud asjade rahulikult ja kiirustamata tegemist ning ehkki see ei tule veel kõige paremini välja, teen ma edusamme, seda enam, et nädala ülejäänud neljal tööpäeval saan põhjalikult läbi mõelda ja paberile panna, mida ma siis täpselt teha tahan. Pealegi ei tüdine ühe ja sama asja kordamisest iialgi ära: tegin endale kiviga ja sissevaltsitud mustriga sõrmuse ning et üks mu toredamaid sõpru teatas selle peale, et ta on ALATI sellisest sõrmusest unistanud, siis tegin talle samasuguse, ainult et teist värvi kiviga.

    Võru valtsitud hõbedast, 4mm granaat (vasakul) ja 4mm krüsoliit (paremal)