10/26/2013

Armastusega. Hõbedast

Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen ma olnud vasikavaimustuses igasugusest ehtekunstist. Mäletan, et aastal 90 või sinnakanti töötasin ligi nädala kannatlikult ja hoolikalt ajupuust, ema katkisest pärlikeest, randa uhutud klaasist ja muust nippest-näppest käevõru kallal. Lõpptulemuseks oli laitmatu teostusega, väga kunstipärane, ent täiesti mittekantav ehe, mille ma plaanin lähemal ajal raami panna ja vanemate juures oma toa seinale riputada.
Sestap oli mu rõõm piiritu, kui avastasin, et mu uues kodukohas toimuvad kullassepatöö kursused. Rõõm muidugi kuhtus mõnevõrra pärast seda, kui sain teada, et kursustele on umbes kaheaastane järjekord ja et töökoda ning -riistu saavad kasutada ainult neil osalejad. Niisiis panin ennast kirja keraamikaringi ja unustasin õnneks nii ehtekunsti kursuste olemasolu kui ka oma pettumuse nende kättesaamatusest, seda enam, et aastane ekskurss savimaailma osutus oodatust tunduvalt põnevamaks ja rikastavamaks. Aga üllatus oli suur, kui selle aasta alguses teatati mulle, et vabanenud on üks koht ehteringis ja et ma saan selle soovi korral endale. Mis tähendab, et ma olen jaanuarist alates saaginud, viilinud ja jootnud (nii metalli kui oma näppe), mustreid pressinud, kirunud ja tohutult palju uut õppinud. Kuna ma evin kodus vaid väga primitiivseid metallitöövahendeid, siis ei edene asjad nii kiiresti, kui ma tahaksin, sest kursus on kord nädalas ja kestab kolm tundi, mille jooksul ma hea tahtmise juures saan valmis ühe väga primitiivse kiviga sõmuse - järgneva sõrmuse peale läks 2 tundi ja oleks läinud kolmaski, kui mu õpetaja poleks mulle halastanud ja kivid ise kinni löönud.
       Võru ja kastikud hõbedast, 6mm granaat, 4mm tsitriin, 3mm granaat
Ja kannatust pole mul mitte kopka eestki. Aga ma olen lisaks metallitööle õppinud asjade rahulikult ja kiirustamata tegemist ning ehkki see ei tule veel kõige paremini välja, teen ma edusamme, seda enam, et nädala ülejäänud neljal tööpäeval saan põhjalikult läbi mõelda ja paberile panna, mida ma siis täpselt teha tahan. Pealegi ei tüdine ühe ja sama asja kordamisest iialgi ära: tegin endale kiviga ja sissevaltsitud mustriga sõrmuse ning et üks mu toredamaid sõpru teatas selle peale, et ta on ALATI sellisest sõrmusest unistanud, siis tegin talle samasuguse, ainult et teist värvi kiviga.
    Võru valtsitud hõbedast, 4mm granaat (vasakul) ja 4mm krüsoliit (paremal)

2 comments:

Arella said...

Vau, kui huvitav kursus! Sõrmused on väga kenad!

Kista said...

Väga ilusad sõrmused! Mulle meeldivad ka väga need kaks alumist, laia sõrmust. Need on kohe eriti kenad!