Paber ja käärid (seekord kivita)

Arvuti kaustasid koristades leidsin kunagi ammu salvestatud paberivoltimise õpetuse (täpsemalt on tegu lilledest kokku pandud palli ehk kusudamaga (薬玉)).Tollal ei jõudnud asi ühest lillest kaugemale, ehkki nagu minuga harilikult juhtub, materjali reklaambuklettide näol kogusin ma ohtralt. Aga seekord oli tähtede seis paberi-alaselt mulle ilmselt soodsam, mis tähendab, et kaustad on endiselt sassis nagu Kört-Pärtli särk, aga mina pühendasin ülejäänud osa päevast voltimisele, lõikamisele ja kleepimisele.

Tavaorigami on äärmiselt algajasõbralik, kuna selleks pole vaja ei palju ruumi ega spetsiaalset varustust (sest vaevalt ka kõige enesekindlam algaja püüaks midagi Eric Joiseli loomingu sarnast valmis meisterdada). Lisaks saab suhteliselt väikese vaevaga vägagi muljetavaldavaid tulemusi: voltimine ise pole tänu lugematutele netis liikuvatele õpetustele kuigi keerukas, ainus tingimus on, et seda tuleb teha väga korralikult - võtab küll rohkem aega, aga see tasub kuhjaga ära. Muuseas on see hea võimalus kasutada ära kõiksugu kriitpaberist voldikud, tasuta ajalehed ja muu pahn, mida postkast alatasa täis on, sest voltida saab praktiliselt kõigest. Muidugi on olemas ka spetsiaalne origamipaber, aga see tundub mulle igas mõttes selge raiskamine. Mina igal juhul voltisin täiesti tavalisest kontoripaberist ja olen vähemalt ise endagi häbematult rahul.

Videoõpetuse leiab siit ja juhised detailide kokkupanekuks siit. Selle kusudama kokkupanekul kasutasin kõige tavalisemat liimipulka ja erinevate osade kuivamisel fikseerimiseks plastmassist pesupulki, allolevate siniste lillede juures aga vedelat kontoriliimi ja pikki kirjaklambreid. Viimaste juures on muuseas ka hästi näha, miks tuleb voltida  täpselt ja korralikult - lilled on viiest kroonlehest kokku pandud ja kuna viimased olid kõik natuke erinevad, pole südamik ilusti sümmeetriline.

Teine asi, mida tuleb teha väga korralikult ja oodata pigem kauem kui liiga vähe, on kleepimine - mina jätsin oranžhi palli pesupulgastatult üheks ööks ja kroonlehed kirjaklambritega lausa mitmeks päevaks seisma (viimane tulenes suures osas muidugi sellest, et ma lihtsalt unustasin need sahtlisse).

Järgmiseks tahan Carmen Sprungi Karambola-skeemi katsetada kalkaga ja suures formaadis, aga selleks on ilmselt karkassi vaja, sest ehkki elemendid hoiavad tänu ohtratele sirgetele murdejoontele väga hästi vormi, tundub kalka mulle siiski nii õhuke, et ilma toeta see püsti ei püsi. Aga see jääb arvatavasti juba järgmisesse aastasse...

Ja siis veel natuke silmailu:

Sipho Mabona

Pilte ja veel pilte

Origamikleit

Paberist linnad

PINTEREST

12 rahvuslikku kuud: vol.1

Kõik algas 10 ruutmeetrist (see ei ole kirjaviga) punasest nahast, mille ma nelja kuu eest kingiks sain. Vibumeister, kelle juures ma harjutamas käin, tabas mu kord ahhetamas ja ohhetamas tohutu kuhja naharullide ees, mis tal nurgas vedeles, ja kui sai teada, et mulle meeldib punane, mis musta ja pruuni vahel säras, haaras kogu portsu ja toppis mulle pihku (siis pigem kaenla alla) à la mis-ma-sellega-teen-nagunii-midagi-asjalikku-temast-ei-saa, sest et siinne vibusport on tõsine asi ning seega punase nooletupe või vibukotiga ilmselt naljalt keegi peale minusuguste harakate ei käiks.
Seda taevamannat nähes teatas M. kohe, et tahab endale tubakakotti. Ja ega ma ei lasknud ennast pikalt paluda ning tegin kohe lõiked valmis. Aga kui hakkasin kotti välja lõikama, selgus terve rida asju: et mu auguraud on katki, et õmmelda ma nahka kusagil ei saa, et mu nahakäärid on kodus emme juures ja veel tuhat muud asja. Ja nii ma siis hädaldasin, kuni sattusin ERMi näituse peale piipudest ja tubakast. Siis käis äkitselt klõps ja ma tegin koti paari päevaga valmis.

Lõige on hästi lihtne, mis tahab jäljendada lõõtsaga kotte. Kuna tubakakott oli kunagi esindusese, siis tegin ta hästi uhke, küll kaunistusteta, aga kullakarva ööside ja paeltega. Kuna ma pole piisavalt "sport" selleks, et paksu kroomnahka käsitsi õmmelda, siis lõin servadesse augud ja pressisin öösidega kinni - eeskujuks oli seejuures niisugune ERMi lehel välja olnud kott.
Et tubakakotti kanti minu teada kohati ka vööl (eriti saartel pruudi teostataval viinutamisel), siis on kotisuu kahe kolmnurkse osa otsas öösid, kust saab panna läbi rõnga ja siis koti vöö külge kinnitada.
Ja veel üks asi, mille üle ma ise hästi uhke olen: kasutasin töö juures ainult käsitööriistu, s.t haamrit-tange, pisikest augurauda ja pulka ööside löömiseks. Kuna mul särfimisnuga pole, on nahaservad kivi peal õhemks hõõrutud ja siis pehmeks haamerdatud. Kott on täiuslikkusest väga kaugel, aga ma ise selle üle kangesti õnnelik ja enesega päris rahul.

Tänu Mme K'le tuli mul veel see ka meelde, et punane värv on traditsiooniliselt õnnetoov, nii et äkki jätab M. nüüd suitsetamise maha.
Ja veel: matemaatikast on tegelikult ka kohutavalt palju kasu (näiteks teadmisest, kuidas arvutada välja hüpotenuusi pikkust täisnurkses kolmnurgas).

*

This is the first work from the series of Traditional MAL (Make A Long?) project on Estonian isetegija. net. The object of the whole thing is to promote the traditional culture and to show that old things can be very new and interesting. You have to produce 6 objects during one year period for the project.
My first "thing" was a tobacco pouch for M. that is inspired by similar objects in Estonian traditional culture (the brown pouch is, I guess, from the 19.th cetury) but as I wanted to give it a twist, I used red leather and golden hardware as the tobacco was a pure luxury and therefore the bag containing it had to be very fancy. I am particularly proud of the fact that I used only hand-tools: a small hammer, eyelet cutter and bolt, tweezers and a concrete wall to smooth and thin the leather edges. As red is traditionally a lucky colour, perhaps now M. manages to quit smoking?
BTW, not wanting to seem over-educational or anything but study mathematics! It can be incredibly useful to know how to calculate the length of the hypotenuse of a right triangle...

Kommentaarid "Folie du siècle: capecho" juurde

Ehk on kellelgi kasu & selle asemel, et kirjutada vastus kommentaaridesse...
Lapikudumise põhimõtet (mitte "päris" lapikudumist) kasutasin ma krae ja allserva külgekudumiseks - kuna mulle ei meeldi eriti kudumite suuri õmblusi teha, siis kudusin 90 kraadi nurga all lahtiseks jäetud servasilmustega kokku uue detaili. Ravelrys ja foorumis mainisid paljud seda, et kui teha nii, nagu õpetuses kirjas, s.t. kududa ühe servasilmuse kohta 1 rida kraed, on tulemuseks lopsakas sallkrae. Seega kudusin mina 1 rea kokku 2 servasilmusega (edasireal seega 3 kokku, tagasireal tõstsin kokkukootud silmused kudumata paremale vardale). Jäi väga kena, vähemalt mu enese arvates - liitekohas jookseb ühtlane, veidi heegelketile sarnanev silmuste-augukeste rida, krae aga hoiab väga ilusti ümber kaela.
Teine asi, mis mulle ei meeldinud, olid need otsekui viimistlemata servad. Oma laiskuses ei otsinud ma väga täpset infot selle kohta, mida üks või teine asja suhtes ette võttis, ning kasutasin sama tehnikat, millega Norah kraeserva äärmiselt kenasti on lahendanud: edasireal x servasilmust kudumata paremale vardale, 1 silmus servasilmusega parempidi kokku, tagasireal kõik kududa (originaalis muidugi ei kootud midagi kokku, seal moodustus detailile lihtsalt väga kena "kantserv"). Krae külgmistes servades kasutasin sama skeemi nagu selle ülaääres (3 kandiks+1 kootud), viisnurkade äärtes aga tegin kitsama ääre (2 kandiks+1 kootud).
Praegusel hetkel olen peaaegu lõpusirgel (peaaegu sellepärast, et ma pole veel kindel, kas ma jätan asja booleoks või teen kampsuniks, s.t. lisan allserva veel ühe rea viisnurki) ehk siis koon sama entrelac-põhimõtte järgi Sinu pealt, Ingrid, maha viksitud allserva.
Proovisin eile lähivõtteid teha, aga kuna lõng on pesemata (otse vabrikust ja õline), oli tulemus üpris masendav. Nii et fotod ainult pooleldi valmis (allservata) kaadervärgist ühe mu siinse vardasõbranna seljas, tehtud pühapäeval Boboli aias toimunud sallikudumise vahepeal.