Armastusega. Metallist

Et hõbe on kallis materjal, siis võtsin vahepeal harjutamiseks ette vase, mis on esiteks palju odavam, aga lisaks sellele ka raskem töödelda - eks ikka selle mõttega, et "raske õppusel...". Ja avastasin tänu sellele, et ka see metall võib väga kaunis olla.

Neid kõrvarõngaid tehes õppisin väga palju, aga olin ka korduvalt valmis kogu kupatuse minema viskama: kivide pesad sulatasin üles enda jaoks rekordilised kolm korda, suured kettad läksid nende pinna viimistlemisel mõlki ja kõrvarõngataguse jootmisel sulas see lihtsalt hõbedalombiks. Aga püsivus (või jonnakus?) viib sihile ja ma olen lõpptulemusega ise üpris rahul. Materjaliks vask ja kuukivi.

Järgmine paar aga läks kuidagi väga libedalt: mulle meeldisid kangesti Lucy samalaadsed ehted ja tahtsin proovida vabakäesaagimist. Ljudmila kirjutab sellest, et vaske saagida on tunduvalt raskem kui hõbedat, ja nii see täpselt ka oli, aga ma mõtlesin asja enda jaoks tegelikust palju keerukamaks: kahe õie peale läks katki ainult kolm saetera ja tänu sellele tööle sain kätte saagimise "nõksu". Kuna tellitud granaatidest oli veel täpselt kaks järel, otsustasin riskida ja panna punase vase sisse punased kivid. Aga pesasid lillekeste külge jootes tegi oksüdatsioon vase hoopis mustaks ja kuna juhuslikult saavutatud efekt mulle väga meeldis, ei hakanud ma metalli puhastama - ja siia sobivad granaadid juba nagu valatult. Oksiidikiht, milles on väikesed jootvedeliku täpid, meenutas mulle endale kangesti kirjut püvilille (Fritillaria Meleagris).

Viimane metallitöö aga on seniajani üks keerukamaid, mille ma olen ette võtnud - esiteks on algajal nagu ma olen sellise kujuga kivi äärmiselt raske korralikult kinnitada (tegelikult oligi see mu õpetaja, kes põhilise töö ära tegi), teiseks pidin kõvasti vaeva nägema, et silmused enam-vähem sümmeetrilised tuleksid, ning kolmandaks ei olnud ma oma kannatamatuses piisavalt ettevaatlik ning metallile jäid inetud tangijäljed, millede mahalihvimine on pikk ja vaevaline (ja kestab muuseas edasi, sest leidsin postituse pilte vaadates veel päris mitu koledat kriimu ja täket). Aga kõik see tasus kuhjaga ära, sest sõrmus tuli välja täpselt selline nagu ma tahtsin ja liitekohad on hoolimata vormi keerukusest suhteliselt korralikud. Lisaks meeldib mulle äraütlemata kombel selle kivi - tegu on titaniidiga ja hoolimata oma rohketest inklusioonidest ning paarist kriimust ei jää ta "puhastele" eksemplaridele ei sära ega värvi poolest alla. Defektid olid ka üks põhjus, miks ma selle ebatraditsioonilisel viisil terava tipuga üles keerasin.

See sõrmus on muuseas ka minu töö märtsikuusse Isetegija aastaprojektis.

Armastusega. Hõbedast

Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen ma olnud vasikavaimustuses igasugusest ehtekunstist. Mäletan, et aastal 90 või sinnakanti töötasin ligi nädala kannatlikult ja hoolikalt ajupuust, ema katkisest pärlikeest, randa uhutud klaasist ja muust nippest-näppest käevõru kallal. Lõpptulemuseks oli laitmatu teostusega, väga kunstipärane, ent täiesti mittekantav ehe, mille ma plaanin lähemal ajal raami panna ja vanemate juures oma toa seinale riputada.

Sestap oli mu rõõm piiritu, kui avastasin, et mu uues kodukohas toimuvad kullassepatöö kursused. Rõõm muidugi kuhtus mõnevõrra pärast seda, kui sain teada, et kursustele on umbes kaheaastane järjekord ja et töökoda ning -riistu saavad kasutada ainult neil osalejad. Niisiis panin ennast kirja keraamikaringi ja unustasin õnneks nii ehtekunsti kursuste olemasolu kui ka oma pettumuse nende kättesaamatusest, seda enam, et aastane ekskurss savimaailma osutus oodatust tunduvalt põnevamaks ja rikastavamaks. Aga üllatus oli suur, kui selle aasta alguses teatati mulle, et vabanenud on üks koht ehteringis ja et ma saan selle soovi korral endale. Mis tähendab, et ma olen jaanuarist alates saaginud, viilinud ja jootnud (nii metalli kui oma näppe), mustreid pressinud, kirunud ja tohutult palju uut õppinud. Kuna ma evin kodus vaid väga primitiivseid metallitöövahendeid, siis ei edene asjad nii kiiresti, kui ma tahaksin, sest kursus on kord nädalas ja kestab kolm tundi, mille jooksul ma hea tahtmise juures saan valmis ühe väga primitiivse kiviga sõmuse - järgneva sõrmuse peale läks 2 tundi ja oleks läinud kolmaski, kui mu õpetaja poleks mulle halastanud ja kivid ise kinni löönud.

       Võru ja kastikud hõbedast, 6mm granaat, 4mm tsitriin, 3mm granaat

Ja kannatust pole mul mitte kopka eestki. Aga ma olen lisaks metallitööle õppinud asjade rahulikult ja kiirustamata tegemist ning ehkki see ei tule veel kõige paremini välja, teen ma edusamme, seda enam, et nädala ülejäänud neljal tööpäeval saan põhjalikult läbi mõelda ja paberile panna, mida ma siis täpselt teha tahan. Pealegi ei tüdine ühe ja sama asja kordamisest iialgi ära: tegin endale kiviga ja sissevaltsitud mustriga sõrmuse ning et üks mu toredamaid sõpru teatas selle peale, et ta on ALATI sellisest sõrmusest unistanud, siis tegin talle samasuguse, ainult et teist värvi kiviga.

    Võru valtsitud hõbedast, 4mm granaat (vasakul) ja 4mm krüsoliit (paremal)

Paber ja käärid (seekord kivita)

Arvuti kaustasid koristades leidsin kunagi ammu salvestatud paberivoltimise õpetuse (täpsemalt on tegu lilledest kokku pandud palli ehk kusudamaga (薬玉)).Tollal ei jõudnud asi ühest lillest kaugemale, ehkki nagu minuga harilikult juhtub, materjali reklaambuklettide näol kogusin ma ohtralt. Aga seekord oli tähtede seis paberi-alaselt mulle ilmselt soodsam, mis tähendab, et kaustad on endiselt sassis nagu Kört-Pärtli särk, aga mina pühendasin ülejäänud osa päevast voltimisele, lõikamisele ja kleepimisele.

Tavaorigami on äärmiselt algajasõbralik, kuna selleks pole vaja ei palju ruumi ega spetsiaalset varustust (sest vaevalt ka kõige enesekindlam algaja püüaks midagi Eric Joiseli loomingu sarnast valmis meisterdada). Lisaks saab suhteliselt väikese vaevaga vägagi muljetavaldavaid tulemusi: voltimine ise pole tänu lugematutele netis liikuvatele õpetustele kuigi keerukas, ainus tingimus on, et seda tuleb teha väga korralikult - võtab küll rohkem aega, aga see tasub kuhjaga ära. Muuseas on see hea võimalus kasutada ära kõiksugu kriitpaberist voldikud, tasuta ajalehed ja muu pahn, mida postkast alatasa täis on, sest voltida saab praktiliselt kõigest. Muidugi on olemas ka spetsiaalne origamipaber, aga see tundub mulle igas mõttes selge raiskamine. Mina igal juhul voltisin täiesti tavalisest kontoripaberist ja olen vähemalt ise endagi häbematult rahul.

Videoõpetuse leiab siit ja juhised detailide kokkupanekuks siit. Selle kusudama kokkupanekul kasutasin kõige tavalisemat liimipulka ja erinevate osade kuivamisel fikseerimiseks plastmassist pesupulki, allolevate siniste lillede juures aga vedelat kontoriliimi ja pikki kirjaklambreid. Viimaste juures on muuseas ka hästi näha, miks tuleb voltida  täpselt ja korralikult - lilled on viiest kroonlehest kokku pandud ja kuna viimased olid kõik natuke erinevad, pole südamik ilusti sümmeetriline.

Teine asi, mida tuleb teha väga korralikult ja oodata pigem kauem kui liiga vähe, on kleepimine - mina jätsin oranžhi palli pesupulgastatult üheks ööks ja kroonlehed kirjaklambritega lausa mitmeks päevaks seisma (viimane tulenes suures osas muidugi sellest, et ma lihtsalt unustasin need sahtlisse).

Järgmiseks tahan Carmen Sprungi Karambola-skeemi katsetada kalkaga ja suures formaadis, aga selleks on ilmselt karkassi vaja, sest ehkki elemendid hoiavad tänu ohtratele sirgetele murdejoontele väga hästi vormi, tundub kalka mulle siiski nii õhuke, et ilma toeta see püsti ei püsi. Aga see jääb arvatavasti juba järgmisesse aastasse...

Ja siis veel natuke silmailu:

Sipho Mabona

Pilte ja veel pilte

Origamikleit

Paberist linnad

PINTEREST

Kasutan sunnitud kodusolekut blogimiseks, milleks seniajani lihtsalt aega pole olnud.
Vahepealsetest asjadest olen ma ise kõige rohkem sillas vast oma oranži septembri värvispektri ja SKA SOckdown septembri projektide alla läinud asjaga, nimelt oranžid sokid Raasiku lõngast



Kusjuures fotod on tehtud mu oma väikeste pontsakate (või siis tegelikult üsna kondiste) kätega. Kokku kulus umbes 40 grammi lõng, 2,0 hiina (korea?) bambusvarras ja muster Mystery Sock by Jeanne Fahihi.
Aega läks liiga palju, sest kui olin suure hurraaga mõlemad sokid kannani valmis kudunud, siis avastasin, et vist tuleks kududa ka kannakiil. Mida ma muidugi polnud teinud ja kuna mu sõbranna, kellele need mõeldud on, ei kanna kingi number 72, siis muudkui harutasingi. Üks tarkus ka, mida sellest kudumisest õppisin: äära rullis serva sees kudusin maha elastikniidiga ja kinnitasin serva korralikult nõeludes.

Vahepeal olen ma kokku hamsterdanud kohutava hulga igasugust ehtekraami kahest Esty poest: Minisibo ja Beadsupplies. Tänu esimesele avastasin jaapani cabochonid (mosaiigis pruun ja valge), teine aga omab aukartustäratavat valikut erikujuliste peadega ehetnõelu ning muud kraami, kusjuures pakk tuli Hiinast lausa välgukiirusel (u. 2 nädalaga - see on itaalia jubeda tolli juures selge ime).


Ehtenõelad lähevad kavasoleva fimost käevõru sisse, mida ma juba ammu olen teha tahtnud (cane ja pärlid), kiikhobust aga saab kas silmusemärkija või mõni ehe.

Vahepeal olen ka usinalt traadiväänamisega tegelenud, aga pildistamiseni pole jõudnud. Tegin "omaenese tarkusest" ja The Beady Eye kiviklibust (ehk siis nende gemstone mix) leitud kambaba jaspisest sõrmuse. Ning uurisin siis Eni Okeni kunagi ostetud sõrmusevalmistamisõpetust (miks mitte enne? Mul läks meelest ära, et mul õpetus olemas on). Ning selgus, et ma olen kõik õigesti teinud.
Selle peale läksin nii kuraasi täis, et tegin veel ühe sõrmuse, seekord türkiisist. Millega ma sugugi nii rahul pole, aga peamiselt seetõttu, et kivi on jube kobakas. Ilmselt vormistan kogu kupatuse hoopis kaelakeeks ümber.

(à suivre)