Pole ikka õige see, et tublidus on ainult inimkonna nuhtluseks. Tänu sellele, et tõusin kell 8.00 üles, et viia lõpule koristamise esimene etapp, nägin vaat selliseid asju
4/01/2010
...
Pole ikka õige see, et tublidus on ainult inimkonna nuhtluseks. Tänu sellele, et tõusin kell 8.00 üles, et viia lõpule koristamise esimene etapp, nägin vaat selliseid asju
7/24/2009
Lingid
Püüdsin korrastada oma boomarke, aga see päädis peaaegu närvivapustuse saamisega, sest neid on liiga palju. Sestap siis erinevad õpetused-asjad hoopis siia.
Õpetus viikingipapude valmistamiseks
Õpetus, kuidas krediitkaardi abil kangatrükki teha
Õpetus väikese (kosmeetika-, varda-, mille-iganes) koti (box bag)valmistamiseks
Õpetus, kuidas katta kangaga plastmassist mõõdulint
Õpetus origami-õite (ja neist palli) valmistamiseks
Õpetus, kuidas valmistada rinnahoidjast teatrikott
Õpetus viikingipapude valmistamiseks
Õpetus, kuidas krediitkaardi abil kangatrükki teha
Õpetus väikese (kosmeetika-, varda-, mille-iganes) koti (box bag)valmistamiseks
Õpetus, kuidas katta kangaga plastmassist mõõdulint
Õpetus origami-õite (ja neist palli) valmistamiseks
Õpetus, kuidas valmistada rinnahoidjast teatrikott
3/30/2009
Two down, 5 to go
Ma ei ole hoolimata suure suuga antud lubadusest siiski inglise keeles kirjutama hakata suutnud, aga kuna mulle see ütlemine nii väga meeldib, siis vähemalt pealkiri tuleb selline.
Aga eelnevalt toodud nimekirjast on tõepoolest tervelt kaks eset valmis: kampsun ja käpikud.
Käpikute koha pealt poele öelda muud, et muster on seesamane Selbu modern, kohaldatuna muidugi, lõngaks Raasiku "meriino" (millest paremat valget/naturaalvalget lõnga ma ei tea) ja baretist üle jäänud Koigu sinine, varras 2,0 ja hirmus head soojad on.
Aga kampsun, see kampsun... see pagana kampsun ajas mu peaaegu hulluks. Esimene versioon tekitas mul üle kere sügelust. Ehkki pärast selgus, et asi pole hoopiski Rowan Soft Luxis, mida ma ebaõiglaselt allergeenluses süüdistasin, läks see igal juhul heategevaks otstarbeks. Teine versioon sai valmis paari kuu eest, ma pesin ta ära, panin selga ja tõdesin, et soomusrüüd (vähemalt sellisel kujul ja sellist värvi) ma enesele ei soovi. Nii et nüüdseks on see üles harutatud ja lõng ootab, et temast tehtaks vaipu või midagi muud terariistale läbistamatut (ehkki peab ütlema, et palmikud olid sellest võrratult ilusad, ehtne šoti aran-lõng siiski!). Versioon number kolm valmis üle kivide ja kändude, sest mingil hetkel lükkus käsitöö tagaplaanile ja siis kügelesin ma ligi kuu aega, et kududa valmis viimane jupp varrukast. Nii et nädal tagasi jõudsin selleni, et õmblesin kokku küljed, panin kampsuni selga ja hakkasin peegli ette astudes kõva häälega kiruma (hea, et mu koer teab eesti keeles ainult söögiga seonduvaid termineid). Sest kampsun oli mulle lootusetult suur. Siis ei pidanud ma enam vastu, haarasin oma Solingeni käärid ja samal ajal kui Kennet Branagh kuulutas "I will fetch you a hair off the great Cham's beard, do you any embassage to the Pygmies, rather then hold three words conference with this Harpy", lõin ma need otsustavalt kampsunile turja ja lõikasin ta umbes 20 senitmeetrit kitsamaks (ehk siis mõlemalt poolt välja 10 cm tüki).
Ja kõige hämmastavam oli see, et see töötas: kampsun sai parajaks, mina sain katarsise oma geniaalsusest ja lisaks sellele õppisin siva ära kokkusilmamise, sest harutatud servad vajasid midagi tavaõmblusest tugevamat. Kusjuures tulemus oli niivõrd ilus (minu üks põhiprobleeme ongi alati olnud viimistlemine, sest ma olen liiga kannatamatu ja laisk korralikuks kokkuõmblemiseks), et ma kaalun tõsiselt sama tehnika, s.t. servade äralõikamise ja kokkusilmamise kasutamist ka järgnevate asjade juures. Mis tähendab muidugi, et neid ei saa enam harutada... aga vähemalt minu puhul on see ainult positiivne (mu harutamisrekord on 10 korda).
Lõnga läks 1034 grammi, varras 4,5 Boye, aega (kudumine) 2 nädalat, aga kui kogu protsessi arvestada, s.t. alustada 1. variandist, siis ligi 9 kuud. Muster aga on "Mani di Fata" oma, mis on omakorda Gianfranco Ferre knock-off.
Aga eelnevalt toodud nimekirjast on tõepoolest tervelt kaks eset valmis: kampsun ja käpikud.
Käpikute koha pealt poele öelda muud, et muster on seesamane Selbu modern, kohaldatuna muidugi, lõngaks Raasiku "meriino" (millest paremat valget/naturaalvalget lõnga ma ei tea) ja baretist üle jäänud Koigu sinine, varras 2,0 ja hirmus head soojad on.
Aga kampsun, see kampsun... see pagana kampsun ajas mu peaaegu hulluks. Esimene versioon tekitas mul üle kere sügelust. Ehkki pärast selgus, et asi pole hoopiski Rowan Soft Luxis, mida ma ebaõiglaselt allergeenluses süüdistasin, läks see igal juhul heategevaks otstarbeks. Teine versioon sai valmis paari kuu eest, ma pesin ta ära, panin selga ja tõdesin, et soomusrüüd (vähemalt sellisel kujul ja sellist värvi) ma enesele ei soovi. Nii et nüüdseks on see üles harutatud ja lõng ootab, et temast tehtaks vaipu või midagi muud terariistale läbistamatut (ehkki peab ütlema, et palmikud olid sellest võrratult ilusad, ehtne šoti aran-lõng siiski!). Versioon number kolm valmis üle kivide ja kändude, sest mingil hetkel lükkus käsitöö tagaplaanile ja siis kügelesin ma ligi kuu aega, et kududa valmis viimane jupp varrukast. Nii et nädal tagasi jõudsin selleni, et õmblesin kokku küljed, panin kampsuni selga ja hakkasin peegli ette astudes kõva häälega kiruma (hea, et mu koer teab eesti keeles ainult söögiga seonduvaid termineid). Sest kampsun oli mulle lootusetult suur. Siis ei pidanud ma enam vastu, haarasin oma Solingeni käärid ja samal ajal kui Kennet Branagh kuulutas "I will fetch you a hair off the great Cham's beard, do you any embassage to the Pygmies, rather then hold three words conference with this Harpy", lõin ma need otsustavalt kampsunile turja ja lõikasin ta umbes 20 senitmeetrit kitsamaks (ehk siis mõlemalt poolt välja 10 cm tüki).
Ja kõige hämmastavam oli see, et see töötas: kampsun sai parajaks, mina sain katarsise oma geniaalsusest ja lisaks sellele õppisin siva ära kokkusilmamise, sest harutatud servad vajasid midagi tavaõmblusest tugevamat. Kusjuures tulemus oli niivõrd ilus (minu üks põhiprobleeme ongi alati olnud viimistlemine, sest ma olen liiga kannatamatu ja laisk korralikuks kokkuõmblemiseks), et ma kaalun tõsiselt sama tehnika, s.t. servade äralõikamise ja kokkusilmamise kasutamist ka järgnevate asjade juures. Mis tähendab muidugi, et neid ei saa enam harutada... aga vähemalt minu puhul on see ainult positiivne (mu harutamisrekord on 10 korda).
Lõnga läks 1034 grammi, varras 4,5 Boye, aega (kudumine) 2 nädalat, aga kui kogu protsessi arvestada, s.t. alustada 1. variandist, siis ligi 9 kuud. Muster aga on "Mani di Fata" oma, mis on omakorda Gianfranco Ferre knock-off.
3/15/2009
Et encore...
... on elu väga ilus.
Meka pakkus välja väikese eraviisilise pakivahetuse. Ja siis, pelgalt 3 päeva pärast seda, kui ta oli mulle teatanud, et pakk on teele pandud...
Ja paki sees oli
ning
Suur aitäh Sulle, kallis Meka!
Meka pakkus välja väikese eraviisilise pakivahetuse. Ja siis, pelgalt 3 päeva pärast seda, kui ta oli mulle teatanud, et pakk on teele pandud...
Ja paki sees oli
ning
Suur aitäh Sulle, kallis Meka!
2/21/2009
Seitse surmapattu
Hoolimata imminentsest hospitaliseerimisest on mu tuju suurepärane, sest ma loodan horisontaalis veedetava aja jooksul kudurindel suuri asju korda saata. Seda enam, et pooleli on massiliselt asju (ja nüüd järgneb nimekiri, mida hakkan järk-järgult maha kriipsutama ja pilte lisama):
1. Põikipidi kampsun
2. Selbu käpikud
3. Zum Dirndl
4. Mystic Star
5. Esimene steek
6. Sylvi
7. Longbourni sokid
Lisaks sellele olen juba saatnud suuri asju korda ajakirjanduse alal, ent sellega kekkan siis, kui artikkel ja fotod on ilmunud. En attendant aga väike idee sellest, millega ma lõngaraha saamiseks tegelen
1. Põikipidi kampsun
2. Selbu käpikud
3. Zum Dirndl
4. Mystic Star
5. Esimene steek
6. Sylvi
7. Longbourni sokid
Lisaks sellele olen juba saatnud suuri asju korda ajakirjanduse alal, ent sellega kekkan siis, kui artikkel ja fotod on ilmunud. En attendant aga väike idee sellest, millega ma lõngaraha saamiseks tegelen
1/21/2009
La vita è bella
... eriti siis, kui sind kingitustega üle külvatakse.
Algusest alustades sain M. vanaema käest sünnipäevaks sellise raamatu
Seejärel saatis Melaguendy, kellega sain tuttavaks tänu Raasiku lõngaafäärile number 2, mulle 2 komplekti imelisi silmusemärkijaid, mille ta oli minu jaoks meisterdanud. Grazie di cuore, Barbara!
Ja täna hommikul tõi postiljon mulle veel ühe imelise raamatu, nimelt Asuka käest - otse Jaapanist ja midagi, mida ma olen kohutavalt kaua tahtnud.
Quindi ora non ridere, Asuka (casomai leggi questo post) ma 本当にありがとう!
Algusest alustades sain M. vanaema käest sünnipäevaks sellise raamatu
Seejärel saatis Melaguendy, kellega sain tuttavaks tänu Raasiku lõngaafäärile number 2, mulle 2 komplekti imelisi silmusemärkijaid, mille ta oli minu jaoks meisterdanud. Grazie di cuore, Barbara!
Ja täna hommikul tõi postiljon mulle veel ühe imelise raamatu, nimelt Asuka käest - otse Jaapanist ja midagi, mida ma olen kohutavalt kaua tahtnud.
Quindi ora non ridere, Asuka (casomai leggi questo post) ma 本当にありがとう!
1/20/2009
1. vaatus. Uvertüür
Isetegijas toimub oivaline projekt nimega 
Ehk siis ingliskeelse nimega stashbusting.
Ma kaalusin oma lõngakraami spetsiaalselt selle projekti tarvis ära ja laias laastus tuli kokku 25 kg. Mis muidugi ei takistanud mul uue aasta esimestel päevadel VEEL lõnga osta. Aga nagu öeldakse, esimene samm sõltuvuse ohjeldamisel on sõltuvuse tunnistamine (ma pole küll väga veendunud, et ma oma sõltuvust ohjeldada soovin, aga...).
Igal juhul on esimesed 300 g langenud, seda nimelt My So Called Scarf näol.
Varras 8 (hoidsin elus esimest korda nii jämedaid vardaid peos), lõngaks Filati Campolmi heidelõng, salli sisse läks niisiis 3 100-grammist tokki.
Mulle meeldib enesele väga selle lõnga tekstuur, sestap üks pilt ka lähemalt.
Muuseas, täna hommikul avastasin, et ma olen oma sidurnipuu ise kihva keeranud, nimelt sellega, et ma ta tuppa tõin. Viisin puukese nimelt kolme päeva eest uuesti õue, ehkki süda tilkus enesel verd, sest tema suvisest tihedast lehestikust oli järele jäänud täpselt neli lehte. Aga hullemaks minna ei saa, mõtlesin am endamisi. Ei läinudki, ühe lehe murdsin transpordi käigus veel ära, aga need viimase kolm püsivad hoolimata märatsevast uragaanist nagu liimitult. Õue viies tuleks muld ja juurekael ilmselt millegagi kinni katta (mina kasutasin ühte Camilla ohtratest tekkidest), kuna kastmisel (mis, nagu ühest siinsest aiandusfoorumist teada sain, on kohustuslik ka talveperioodil) võib minu aru järele vaesekesel lihtsalt külm hakata. Nii et sidrunipuu EI TAHA OLLA TOAS.
Ehk siis ingliskeelse nimega stashbusting.
Ma kaalusin oma lõngakraami spetsiaalselt selle projekti tarvis ära ja laias laastus tuli kokku 25 kg. Mis muidugi ei takistanud mul uue aasta esimestel päevadel VEEL lõnga osta. Aga nagu öeldakse, esimene samm sõltuvuse ohjeldamisel on sõltuvuse tunnistamine (ma pole küll väga veendunud, et ma oma sõltuvust ohjeldada soovin, aga...).
Igal juhul on esimesed 300 g langenud, seda nimelt My So Called Scarf näol.
Varras 8 (hoidsin elus esimest korda nii jämedaid vardaid peos), lõngaks Filati Campolmi heidelõng, salli sisse läks niisiis 3 100-grammist tokki.
Mulle meeldib enesele väga selle lõnga tekstuur, sestap üks pilt ka lähemalt.
Muuseas, täna hommikul avastasin, et ma olen oma sidurnipuu ise kihva keeranud, nimelt sellega, et ma ta tuppa tõin. Viisin puukese nimelt kolme päeva eest uuesti õue, ehkki süda tilkus enesel verd, sest tema suvisest tihedast lehestikust oli järele jäänud täpselt neli lehte. Aga hullemaks minna ei saa, mõtlesin am endamisi. Ei läinudki, ühe lehe murdsin transpordi käigus veel ära, aga need viimase kolm püsivad hoolimata märatsevast uragaanist nagu liimitult. Õue viies tuleks muld ja juurekael ilmselt millegagi kinni katta (mina kasutasin ühte Camilla ohtratest tekkidest), kuna kastmisel (mis, nagu ühest siinsest aiandusfoorumist teada sain, on kohustuslik ka talveperioodil) võib minu aru järele vaesekesel lihtsalt külm hakata. Nii et sidrunipuu EI TAHA OLLA TOAS.
1/16/2009
Talv
Ka Itaalias on talv. Sain seda oma nahal tunda, kui hommikul ärgates maa valge oli. Ja mina arvasin naiivselt, et siin on SOE maa...
Talvega sobilikult ka üks kudum, ainus, mille olen suutnud viimasel ajal valmis teha.
Mustriks taas Selbu modern, aga seekord Raasiku 6/3 valgest ja Koigu sinisekirjust. Varras 2,5, lõngakulu u. 60 g valget ja 25 g sinist. Mulle endale meeldib kohutaval kombel (inspiratsiooniallikaks, õigemini pesuehtsaks ilmutuseks seejuures oli Alexandra blog - kui ma peaksin koostama netipäevikute edetabelit, siis see oleks kindel kandidaat esikohale). Pooleli on käpikud selle juurde, kusjuures elus esimest korda kasutan ma mõlemat kätt kudumisel ja edeneb kangesti hästi - ma poleks iial uskunud, et "continental knitting" (või mis iganes ta pagana nimi on) mulle kunagi selgeks saab. Õppisin selle video järgi.
Ja siis üks vidin, kolapoest sentide eest ostetud kastekann (üks kuuest kastekannust õigemini), millele ma naelaga augud sisse tagusin. Taustaks lumi meie jõe kallaste.
Talvega sobilikult ka üks kudum, ainus, mille olen suutnud viimasel ajal valmis teha.
Mustriks taas Selbu modern, aga seekord Raasiku 6/3 valgest ja Koigu sinisekirjust. Varras 2,5, lõngakulu u. 60 g valget ja 25 g sinist. Mulle endale meeldib kohutaval kombel (inspiratsiooniallikaks, õigemini pesuehtsaks ilmutuseks seejuures oli Alexandra blog - kui ma peaksin koostama netipäevikute edetabelit, siis see oleks kindel kandidaat esikohale). Pooleli on käpikud selle juurde, kusjuures elus esimest korda kasutan ma mõlemat kätt kudumisel ja edeneb kangesti hästi - ma poleks iial uskunud, et "continental knitting" (või mis iganes ta pagana nimi on) mulle kunagi selgeks saab. Õppisin selle video järgi.Ja siis üks vidin, kolapoest sentide eest ostetud kastekann (üks kuuest kastekannust õigemini), millele ma naelaga augud sisse tagusin. Taustaks lumi meie jõe kallaste.
11/25/2008
Kook
Tahtsin teha tavalist inglise keeksi. Aga siis avastasin, et kapis on ainult väike nurgake võid, koogi sisse aga oleks seda tarvis ligi 150 g. Ent kus häda kõige suurem, seal internet kõige lähem (il en va de soi, et poodi ei viitsinud ma minna). Kust ma leidsin huvitava koogi, mida tehakse mitte või, vaid õliga. Sestap siis miksisin kaks retsepti kokku, lisades aineid, mida mul kodus oli.
Kook jahtub praegu, aga ma tegin prooviportsjonid, milledest ühe testisin kohe ka ära. Ja mulle endale meeldib kohe väga, nii et enesele meelespeaks ja ilmarahvale õpetuseks panen tema retsepti ka kirja. Minu meelest päris hea ja natuke jõululine kook tee juurde.
250 g jahu
kotike küpsetuspulbrit (10 g)
100 g peedisuhkrut
50 g rafineerimata roosuhkrut ehk pruuni suhkrut
u. 50 g ehk väikese kohvitassi täis oliiviõli.
Ja täidiseks korralik kamalutäis rosinaid, apelsini-ja näsasidruni (mida see vaene puu on küll teinud, et tal eesti keeles nii jõle nimi on?) sukaadi ning sorts Alchermest (aga selle asemel saaks ilmselt edukalt ka rummi tarvitada).
Esmalt panna rosinad tunnikeseks alkoholi sisse likku. Siis valada õli väikesesse potti ja panna tulele ning praktiliselt kohe segada sinna sisse pruun suhkur. Siis tuleb kogu kupatust kullipilguga jälgida, et tekkiv segu karamellikänkraks ei muutuks. Mina võtsin tulelt ära siis, kui suhkur hakkas tillukesi känkraid moodustama, aga osaliselt juba sulanud oli. Segasin sinna sisse rosinad koos alkoholiga ning sukaadi ja panin hetkeks uuesti tulele, sest vastasel juhul kleepub õli sees sulatatud suhkur kõvasti anuma põhja külge kinni.
Eraldi kausis segasin ükshaaval munad ja valge suhkru ning lisasin küpsetuspulbriga segamini sõelutud jahu. Lõpuks lisasin jahtunud õli-puuviljasegu ja segasin korralikult läbi. Tulemuseks oli muuseas täpselt mannavahu värvi tainas, sest Alchermes on erepunane. Lõpuks segasin juurde veel neli uhmris hästi peeneks tehtud nelgipunga ja kaks kauna kardemoni.
Jätsin taina umbes pooleks tunniks seisma. Seejärel vooderdasin küpsetuspaberiga pikliku vormi ja valasin taina sellesse. Ning 220 kraadi juures ahju - kook on valmis siis, kui tikuga proovides viimane puhtaks jääb.
Kahjuks on kook helepruun - ma lootsin ise salamisi, et äkki jääbki roosaks.
Pärast üritan teha ka fotod, aga praegu lähen oma sibulakeedist segama.
Kook jahtub praegu, aga ma tegin prooviportsjonid, milledest ühe testisin kohe ka ära. Ja mulle endale meeldib kohe väga, nii et enesele meelespeaks ja ilmarahvale õpetuseks panen tema retsepti ka kirja. Minu meelest päris hea ja natuke jõululine kook tee juurde.
250 g jahu
kotike küpsetuspulbrit (10 g)
100 g peedisuhkrut
50 g rafineerimata roosuhkrut ehk pruuni suhkrut
u. 50 g ehk väikese kohvitassi täis oliiviõli.
Ja täidiseks korralik kamalutäis rosinaid, apelsini-ja näsasidruni (mida see vaene puu on küll teinud, et tal eesti keeles nii jõle nimi on?) sukaadi ning sorts Alchermest (aga selle asemel saaks ilmselt edukalt ka rummi tarvitada).
Esmalt panna rosinad tunnikeseks alkoholi sisse likku. Siis valada õli väikesesse potti ja panna tulele ning praktiliselt kohe segada sinna sisse pruun suhkur. Siis tuleb kogu kupatust kullipilguga jälgida, et tekkiv segu karamellikänkraks ei muutuks. Mina võtsin tulelt ära siis, kui suhkur hakkas tillukesi känkraid moodustama, aga osaliselt juba sulanud oli. Segasin sinna sisse rosinad koos alkoholiga ning sukaadi ja panin hetkeks uuesti tulele, sest vastasel juhul kleepub õli sees sulatatud suhkur kõvasti anuma põhja külge kinni.
Eraldi kausis segasin ükshaaval munad ja valge suhkru ning lisasin küpsetuspulbriga segamini sõelutud jahu. Lõpuks lisasin jahtunud õli-puuviljasegu ja segasin korralikult läbi. Tulemuseks oli muuseas täpselt mannavahu värvi tainas, sest Alchermes on erepunane. Lõpuks segasin juurde veel neli uhmris hästi peeneks tehtud nelgipunga ja kaks kauna kardemoni.
Jätsin taina umbes pooleks tunniks seisma. Seejärel vooderdasin küpsetuspaberiga pikliku vormi ja valasin taina sellesse. Ning 220 kraadi juures ahju - kook on valmis siis, kui tikuga proovides viimane puhtaks jääb.
Kahjuks on kook helepruun - ma lootsin ise salamisi, et äkki jääbki roosaks.
Pärast üritan teha ka fotod, aga praegu lähen oma sibulakeedist segama.
11/24/2008
Rünnak jätkub
nii Teise Maailmasõja-aegsel Prantsusmaal
kui ka sokirindel.
SKA Mystery Socks, mille juures kasutasin ära terve hulga lõngajuppe - väga kiirelt valmivad ja tohutult soojad sokid. Varras 2,5 ja 2.
Minu esimesed Wollmeise-sokid. Lõng ja värvid on tõesti oivalised, ehkki ma olen reeglina kirju lõnga suhtes üsna negatiivselt meelestatud. Keras ja kududes tundub nagu puuvill, aga väga hea soe. Selle ainus probleem on see, et ta annab värvi, küll mitte palju, aga siiski. Ent võib-olla pesin ma sokke ka liiga kuumas vees. Eks järgmine kord näeb.
Muster pärineb muuseas webzine'st Knotions ja kannab nime "Hanging Vines". Ilmselt koon ma seda veelkord, aga nüüd juba varbast alustades. Ja teen järjekordsed põlvikud (ei tea, kas sellel haigusel on teaduslik nimi ka, kui kõik sokid põlvikuteks "lähevad"?).
Varras 1,5 Addi.
Ning lõpetuseks käeharjutus ehk Kate Gagnoni Selbu Modern barett. Ma pole kahe värviga nii ammu kudunud, et enne kampsuni juurde asumist otsustasin midagi väiksemat ette võtta. Ma pole ise temaga eriti rahul, sest vardad olid lõnga ja minu lõdva käe jaoks liiga jämedad, aga kaugelt augud ei paista ja muster ise on imeilus. Ning müts on soe.
Muuseas, alles pärast selle valmimist nägin Ravelryt lapates, et Freddy on enne mind üks ühele samade värvidega mütsi teinud. Äkki siiski on olemas mingisugune "eesti geen"?
kui ka sokirindel.
SKA Mystery Socks, mille juures kasutasin ära terve hulga lõngajuppe - väga kiirelt valmivad ja tohutult soojad sokid. Varras 2,5 ja 2.
Minu esimesed Wollmeise-sokid. Lõng ja värvid on tõesti oivalised, ehkki ma olen reeglina kirju lõnga suhtes üsna negatiivselt meelestatud. Keras ja kududes tundub nagu puuvill, aga väga hea soe. Selle ainus probleem on see, et ta annab värvi, küll mitte palju, aga siiski. Ent võib-olla pesin ma sokke ka liiga kuumas vees. Eks järgmine kord näeb.Muster pärineb muuseas webzine'st Knotions ja kannab nime "Hanging Vines". Ilmselt koon ma seda veelkord, aga nüüd juba varbast alustades. Ja teen järjekordsed põlvikud (ei tea, kas sellel haigusel on teaduslik nimi ka, kui kõik sokid põlvikuteks "lähevad"?).
Varras 1,5 Addi.
Ning lõpetuseks käeharjutus ehk Kate Gagnoni Selbu Modern barett. Ma pole kahe värviga nii ammu kudunud, et enne kampsuni juurde asumist otsustasin midagi väiksemat ette võtta. Ma pole ise temaga eriti rahul, sest vardad olid lõnga ja minu lõdva käe jaoks liiga jämedad, aga kaugelt augud ei paista ja muster ise on imeilus. Ning müts on soe.Muuseas, alles pärast selle valmimist nägin Ravelryt lapates, et Freddy on enne mind üks ühele samade värvidega mütsi teinud. Äkki siiski on olemas mingisugune "eesti geen"?
11/08/2008
Kaks ühes
Minu panus värvispektrisse, seekord kahe kuu eest korraga.
Oktoobri pruuniks on mohäärist, sokilõngast ja pärlitest müts. Ma tahtsin endale midagi 20. aastate stiilis pähe juba ammu, aga siis sattusin Ravelrys Jenny cloche'i peale. Ja poole päevaga oli müts valmis. Aga selle viimistlemise, kaunistamise ja pildistamise peale läks ligi neli kuud.
Teine värvispektri töö aga on minu suursaavutus traadiväänamise alal. Leidsin hiljaaegu Wigjigi lehekülje, kus on oivaliselt selgitatud mulle kõige suuremat peavalu tegevaid võtteid ehk siis ümmarguste aasade keeramist (ja tänu millele jõudsin arusaamisele, milleks/et mul on vaja ümarotsatange). Juba ammu olid mul olemas laavakuulid, jõepärlid ja pärlikapslid, mis ootasid pikkade silmadega oma aega. Mis siis lõpuks ka saabus ning nüüd on mul uus käekett.
(Idee pildistada ehteid raamatute peal tuleb muuseas Lucy blogist, mis on ka igas muus mõttes väga inspireeriv koht).
Oktoobri pruuniks on mohäärist, sokilõngast ja pärlitest müts. Ma tahtsin endale midagi 20. aastate stiilis pähe juba ammu, aga siis sattusin Ravelrys Jenny cloche'i peale. Ja poole päevaga oli müts valmis. Aga selle viimistlemise, kaunistamise ja pildistamise peale läks ligi neli kuud.
Teine värvispektri töö aga on minu suursaavutus traadiväänamise alal. Leidsin hiljaaegu Wigjigi lehekülje, kus on oivaliselt selgitatud mulle kõige suuremat peavalu tegevaid võtteid ehk siis ümmarguste aasade keeramist (ja tänu millele jõudsin arusaamisele, milleks/et mul on vaja ümarotsatange). Juba ammu olid mul olemas laavakuulid, jõepärlid ja pärlikapslid, mis ootasid pikkade silmadega oma aega. Mis siis lõpuks ka saabus ning nüüd on mul uus käekett.
(Idee pildistada ehteid raamatute peal tuleb muuseas Lucy blogist, mis on ka igas muus mõttes väga inspireeriv koht).
11/05/2008
Attack of the killer socks
Üks vingemaid filme, mida ma näinud olen
Aga sokid ründavad, kuna ma viimasel ajal neid ohjeldamatult koon. Praegu on pooleli SKA November Mystery, kuna see on suurepärane võimalus testida, kuidas mu tulevase uue mantelkampsuni lõngad koos välja näevad. Aga just said valmis Estheri sokid Stephanie van der Lindeni mustri järgi. Kuidagi eriti kevadised tunduvad ja sellepärast ristisin ma nad enda peas õunapuuõiteks.
Et mulle on hakandu hirmsal kombel meeldima sokkide varbast alustamine, siis tegin seda ka antud korral. Nii et ajutise ülesloomisega ja mähitud silmadega ehk short-row varbaots (tegin 5 rida "kitsendust", kuna mul on õnneks üsna lapikud varbad), tavaliste õhksilmustega kannakiil ja erinevalt originaalist mustriline kannalakk. Lisaks kasvatasin poole sääre pealt ühe silmuse lilledesse juurde, kuna vastasel juhul oleks nad koledal kombel kiskuma jäänud. Ja eelviimase ning viimase mustrikorduse juures kahandasin jälle algversiooniks tagasi, kuna sel moel ei vaja nad ülevalpüsimiseks ei kummi ega paela.
Ilusad sokid tulid ja ma olen tohutult rahul lõngaga, mdia muuseas home turule passima lähen: 40% akrüüli, 60% villa, näeb välja nagu puuvillane ja on soe nagu villane. Selline roosamannaroosa mulle enamasti eriti ei istu, aga nende sokkidega läheb ta küll nagu rusikas silmaauku.
Varras 1,5 nagu ikka (ma koon lihtsalt nii lõdvalt) ja paari põlvikute peale kulus täpselt 50 grammi (järele jäi umbes 20 cm). Nii et lisaks kobedale välimusele ka igati ökonoomsed sokid, kuna tokk lõnga maksis 1.50. Aega kulus ligi kaks nädalat, aga soki number kaks tegin valmis kahe õhtuga "Die Hard" tetraloogiat vaadates. Nii et mul on vastupidi kui enamikel sokikudujatel näib olevat: mitte teine, vaid esimene sokk on valulik tulema, teine läheb juba ludinal.
Aga sokid ründavad, kuna ma viimasel ajal neid ohjeldamatult koon. Praegu on pooleli SKA November Mystery, kuna see on suurepärane võimalus testida, kuidas mu tulevase uue mantelkampsuni lõngad koos välja näevad. Aga just said valmis Estheri sokid Stephanie van der Lindeni mustri järgi. Kuidagi eriti kevadised tunduvad ja sellepärast ristisin ma nad enda peas õunapuuõiteks.
Et mulle on hakandu hirmsal kombel meeldima sokkide varbast alustamine, siis tegin seda ka antud korral. Nii et ajutise ülesloomisega ja mähitud silmadega ehk short-row varbaots (tegin 5 rida "kitsendust", kuna mul on õnneks üsna lapikud varbad), tavaliste õhksilmustega kannakiil ja erinevalt originaalist mustriline kannalakk. Lisaks kasvatasin poole sääre pealt ühe silmuse lilledesse juurde, kuna vastasel juhul oleks nad koledal kombel kiskuma jäänud. Ja eelviimase ning viimase mustrikorduse juures kahandasin jälle algversiooniks tagasi, kuna sel moel ei vaja nad ülevalpüsimiseks ei kummi ega paela.
Ilusad sokid tulid ja ma olen tohutult rahul lõngaga, mdia muuseas home turule passima lähen: 40% akrüüli, 60% villa, näeb välja nagu puuvillane ja on soe nagu villane. Selline roosamannaroosa mulle enamasti eriti ei istu, aga nende sokkidega läheb ta küll nagu rusikas silmaauku.
Varras 1,5 nagu ikka (ma koon lihtsalt nii lõdvalt) ja paari põlvikute peale kulus täpselt 50 grammi (järele jäi umbes 20 cm). Nii et lisaks kobedale välimusele ka igati ökonoomsed sokid, kuna tokk lõnga maksis 1.50. Aega kulus ligi kaks nädalat, aga soki number kaks tegin valmis kahe õhtuga "Die Hard" tetraloogiat vaadates. Nii et mul on vastupidi kui enamikel sokikudujatel näib olevat: mitte teine, vaid esimene sokk on valulik tulema, teine läheb juba ludinal.
10/24/2008
Kasutan sunnitud kodusolekut blogimiseks, milleks seniajani lihtsalt aega pole olnud.
Vahepealsetest asjadest olen ma ise kõige rohkem sillas vast oma oranži septembri värvispektri ja SKA SOckdown septembri projektide alla läinud asjaga, nimelt oranžid sokid Raasiku lõngast
Kusjuures fotod on tehtud mu oma väikeste pontsakate (või siis tegelikult üsna kondiste) kätega. Kokku kulus umbes 40 grammi lõng, 2,0 hiina (korea?) bambusvarras ja muster Mystery Sock by Jeanne Fahihi.
Aega läks liiga palju, sest kui olin suure hurraaga mõlemad sokid kannani valmis kudunud, siis avastasin, et vist tuleks kududa ka kannakiil. Mida ma muidugi polnud teinud ja kuna mu sõbranna, kellele need mõeldud on, ei kanna kingi number 72, siis muudkui harutasingi. Üks tarkus ka, mida sellest kudumisest õppisin: äära rullis serva sees kudusin maha elastikniidiga ja kinnitasin serva korralikult nõeludes.
Vahepeal olen ma kokku hamsterdanud kohutava hulga igasugust ehtekraami kahest Esty poest: Minisibo ja Beadsupplies. Tänu esimesele avastasin jaapani cabochonid (mosaiigis pruun ja valge), teine aga omab aukartustäratavat valikut erikujuliste peadega ehetnõelu ning muud kraami, kusjuures pakk tuli Hiinast lausa välgukiirusel (u. 2 nädalaga - see on itaalia jubeda tolli juures selge ime).
Ehtenõelad lähevad kavasoleva fimost käevõru sisse, mida ma juba ammu olen teha tahtnud (cane ja pärlid), kiikhobust aga saab kas silmusemärkija või mõni ehe.
Vahepeal olen ka usinalt traadiväänamisega tegelenud, aga pildistamiseni pole jõudnud. Tegin "omaenese tarkusest" ja The Beady Eye kiviklibust (ehk siis nende gemstone mix) leitud kambaba jaspisest sõrmuse. Ning uurisin siis Eni Okeni kunagi ostetud sõrmusevalmistamisõpetust (miks mitte enne? Mul läks meelest ära, et mul õpetus olemas on). Ning selgus, et ma olen kõik õigesti teinud.
Selle peale läksin nii kuraasi täis, et tegin veel ühe sõrmuse, seekord türkiisist. Millega ma sugugi nii rahul pole, aga peamiselt seetõttu, et kivi on jube kobakas. Ilmselt vormistan kogu kupatuse hoopis kaelakeeks ümber.
(à suivre)
Vahepealsetest asjadest olen ma ise kõige rohkem sillas vast oma oranži septembri värvispektri ja SKA SOckdown septembri projektide alla läinud asjaga, nimelt oranžid sokid Raasiku lõngast
Kusjuures fotod on tehtud mu oma väikeste pontsakate (või siis tegelikult üsna kondiste) kätega. Kokku kulus umbes 40 grammi lõng, 2,0 hiina (korea?) bambusvarras ja muster Mystery Sock by Jeanne Fahihi.
Aega läks liiga palju, sest kui olin suure hurraaga mõlemad sokid kannani valmis kudunud, siis avastasin, et vist tuleks kududa ka kannakiil. Mida ma muidugi polnud teinud ja kuna mu sõbranna, kellele need mõeldud on, ei kanna kingi number 72, siis muudkui harutasingi. Üks tarkus ka, mida sellest kudumisest õppisin: äära rullis serva sees kudusin maha elastikniidiga ja kinnitasin serva korralikult nõeludes.
Vahepeal olen ma kokku hamsterdanud kohutava hulga igasugust ehtekraami kahest Esty poest: Minisibo ja Beadsupplies. Tänu esimesele avastasin jaapani cabochonid (mosaiigis pruun ja valge), teine aga omab aukartustäratavat valikut erikujuliste peadega ehetnõelu ning muud kraami, kusjuures pakk tuli Hiinast lausa välgukiirusel (u. 2 nädalaga - see on itaalia jubeda tolli juures selge ime).
Ehtenõelad lähevad kavasoleva fimost käevõru sisse, mida ma juba ammu olen teha tahtnud (cane ja pärlid), kiikhobust aga saab kas silmusemärkija või mõni ehe.
Vahepeal olen ka usinalt traadiväänamisega tegelenud, aga pildistamiseni pole jõudnud. Tegin "omaenese tarkusest" ja The Beady Eye kiviklibust (ehk siis nende gemstone mix) leitud kambaba jaspisest sõrmuse. Ning uurisin siis Eni Okeni kunagi ostetud sõrmusevalmistamisõpetust (miks mitte enne? Mul läks meelest ära, et mul õpetus olemas on). Ning selgus, et ma olen kõik õigesti teinud.
Selle peale läksin nii kuraasi täis, et tegin veel ühe sõrmuse, seekord türkiisist. Millega ma sugugi nii rahul pole, aga peamiselt seetõttu, et kivi on jube kobakas. Ilmselt vormistan kogu kupatuse hoopis kaelakeeks ümber.
(à suivre)
10/05/2008
Interlüüd
Your result for The Which Lolcat Are You? Test...
Longcat
Protector of truth.
Slayer of darkness.
Loooooong.
Longcat may seem like just a regular lengthy cat, but he is, in fact, looong. For proof, observe the longpic.
It is prophesized that Longcat and his archnemesis Tacgnol will battle for supremacy on Caturday. The outcome will change the face of the world, and indeed the very fabric of lolcatdom, forever.
Be grateful that the test has chosen you, and only you, to have this title.
To see all possible results, checka dis.
Slayer of darkness.
Loooooong.
Longcat may seem like just a regular lengthy cat, but he is, in fact, looong. For proof, observe the longpic.
It is prophesized that Longcat and his archnemesis Tacgnol will battle for supremacy on Caturday. The outcome will change the face of the world, and indeed the very fabric of lolcatdom, forever.
Be grateful that the test has chosen you, and only you, to have this title.
To see all possible results, checka dis.
9/21/2008
Bayern Bayern über alles
sest midagi sellist nagu sealsed ja muidugi ka austria Trachten ja sokid pole mina pikka aega näinud (kui, siis võib-olla ainult Põhjamaade ja muidugi Eesti tikandites).
Eriti võimsad on nende vikeldatud sukad ja muud kudumid, millede kohta on antud välja lugeamtu hulk raamatuid, aga kõige vingemad on ilmselt Maria Erlbacheri kolm köidet kudumismustritega.
Nii et kui leidsin Yarnissima oivalise Zum Dirndl põlvikumustri, siis hakkasin seda suure innuga kuduma, nii et mul läks tegelikkuses nende sokkidega ainult nädal aega, kui kudumispäevades arvestada (vahepeal oli pikk paus johtuvalt edukalt täidetud akadeemilistest kohustustest).
Varras oli 1,5 Addi - ja siinkohal ei saa taas kord kiitmata jätta Karnaluksi, kus on olemas isegi 1,25 vardad ja korsetiluud. Näidake mõni nn. "vana Euroopa" pood, kus selline valik oleks!
Lõng on Raasiku siidi ja meriino segu, mis pildi peal tundub väga armas ja mõnus, aga tegelikkuses pole eriti kiita, kahjuks: elastsust on vähe ja põlvik kipub väga kergesti välja venima ning sestap lonti vajuma. Ka ei suutnud ma välja noppida kõiki alustaimestiku elemente, mis lõnga sees oli ning see mulle kui puhtusemaniakile suurt ei istu. Aga õnneks haaras sukad lennult üks mu siinseid kudusõbrannasid ja seega saan rahuliku südamega hakata enesele uusi kuduma, seekord juba minu vanast lemmikust Raasiku peenikesest valgest täisvillasest, mis on ennast igatpidi tõestanud. Uuel versioonil teen natuke teistmoodi, lühema varbaotsa, sest esimest varianti harutasin neli korda üles, kuna pöid tuli liiga pikk (mis teha, kui inimesel on kääbikujalad). Samuti vähendan ilmselt kannaosa, kuna seda tuleb kududa kas 1,0 varrastega (mida mul pole) või jääb see number 37 jalal pahkluu ümber lihtsalt lotendama.
*
My latest favorite WIP/VIP: Zum Dirndl stocking from Yarnissima.
Eriti võimsad on nende vikeldatud sukad ja muud kudumid, millede kohta on antud välja lugeamtu hulk raamatuid, aga kõige vingemad on ilmselt Maria Erlbacheri kolm köidet kudumismustritega.Nii et kui leidsin Yarnissima oivalise Zum Dirndl põlvikumustri, siis hakkasin seda suure innuga kuduma, nii et mul läks tegelikkuses nende sokkidega ainult nädal aega, kui kudumispäevades arvestada (vahepeal oli pikk paus johtuvalt edukalt täidetud akadeemilistest kohustustest).
Varras oli 1,5 Addi - ja siinkohal ei saa taas kord kiitmata jätta Karnaluksi, kus on olemas isegi 1,25 vardad ja korsetiluud. Näidake mõni nn. "vana Euroopa" pood, kus selline valik oleks!Lõng on Raasiku siidi ja meriino segu, mis pildi peal tundub väga armas ja mõnus, aga tegelikkuses pole eriti kiita, kahjuks: elastsust on vähe ja põlvik kipub väga kergesti välja venima ning sestap lonti vajuma. Ka ei suutnud ma välja noppida kõiki alustaimestiku elemente, mis lõnga sees oli ning see mulle kui puhtusemaniakile suurt ei istu. Aga õnneks haaras sukad lennult üks mu siinseid kudusõbrannasid ja seega saan rahuliku südamega hakata enesele uusi kuduma, seekord juba minu vanast lemmikust Raasiku peenikesest valgest täisvillasest, mis on ennast igatpidi tõestanud. Uuel versioonil teen natuke teistmoodi, lühema varbaotsa, sest esimest varianti harutasin neli korda üles, kuna pöid tuli liiga pikk (mis teha, kui inimesel on kääbikujalad). Samuti vähendan ilmselt kannaosa, kuna seda tuleb kududa kas 1,0 varrastega (mida mul pole) või jääb see number 37 jalal pahkluu ümber lihtsalt lotendama.
*
My latest favorite WIP/VIP: Zum Dirndl stocking from Yarnissima.
9/13/2008
Värvispektri sinine juuli ja 12 rahvusliku kuu teine osa
Aga nüüd käsitööjutud.
Koju saabudes ootas mind ees selline imeilus lõng ehk Rowan Soft Lux Camel toonis,
millest hakkasin kohe suure kiiruga kuduma ammu järjekorras olevat põikipidi kampsunit. Aga tutkit, õige pea selgus, et mul on selle lõnga allergia (mina, täiesti allergiavaba inimene!) ja seega on lõng praeguseks kõrvaldatud. Kole kahju oli küll, eriti seeõttu, et ma olin juba üle poole valmis kudunud, kui see mulle ükskord pärale jõudis, aga teha polnud midagi, sest ma eelistan lõnga minemaviskamist sellele, kui mulle hommikul peeglist võõras hiinlane vastu vaatab. Seega tuleb värvispektri augustitöö ühest teisest liivakarva lõngast. Ja tundub, et Soft Lux on salakaval elukas, kuna ka selle eelmine omanik kannatas samade sümptomite all. Võib muidugi ka olla, et tegu on mõrvarelvaks mõeldud lõngaga (sest ma olen pärast viimaseid nädalaid veendunud, et inimene võib ennast ka surnuks SÜGADA).
See on juulikuu sinine. Kuna fotoaparaat keeldus koostööst ja ilma akuta ei töötanud, ei saanud ma jäädvustada tootmisprotsessi. Aga ma olen iseenda üle äärmiselt uhke, sest õmblemise alal olen ma veel midagi vähemat kui algaja. Materjaliks on kunagi igiammusel ajal Maratist ostetud trikotaaž, lõige võetud (ja kohandatud) Burdast ning see on seinini minu kolmas õmblustöö, mida ma olen vabatahtlikult nõus selga panema (esimene oli kahest voodilinast kokku õmmeldud ja vaarikapunaseks värvitud keskaja stiili hõlst, teine kooli käsitöötunnis õmmeldud kassidega öösärk).
Selsamal põhjusel ehk siis pildimasina puudmisel sain oma rahvusliku projekti töö üles 12. tunnil. Aga siiski sain, vastupidiselt juuli sinisele. Rahvuslik töö on kõlapaelad. Kõlatamist õppisin ma esiteks Mesimampsi juhatusel harjukate kokkusaamisel Sussimemme juures. Kasutaks siinkohal juhust ja tänaks veelkord kõiki, eriti muidugi Sussimemme ja Musamemme lahke võõrustamise eest, aga ka kõiki vahvaid isetegijaid, keda seal näha sai. Ning kuna varsti selle järel toimus suurepärane üritus, Kiruvere muinaslaager (millest kunagi pikemalt ja fotodega), kus ka õpetati kõladega kudumist lisaks muudele vingetele tehnikatele, sai mulle lõpuks selgeks, kuidas seda teha. Nii et kõigest sellest sündis ligi meeter kõlapaela "hanekäpa" mustriga (õige nimi peaks olema linnusilm, aga mulle need hanekäpad kohe kangesti meeldisid). Paelast saavad kas kotisangad või siis vöö.
*
I have began my Isetegija forum's project Spectrum beige august (actually twice because I found out that I am strongly allergic to Rowan Soft Lux) and finished the blue july - a jersey dress, my third sewn garmet that is actually wearable.
For another KAL (dedicated to the national handicraft), a long tablet-woven ribbon that I am planning to use as bag handles or belt.
Koju saabudes ootas mind ees selline imeilus lõng ehk Rowan Soft Lux Camel toonis,
millest hakkasin kohe suure kiiruga kuduma ammu järjekorras olevat põikipidi kampsunit. Aga tutkit, õige pea selgus, et mul on selle lõnga allergia (mina, täiesti allergiavaba inimene!) ja seega on lõng praeguseks kõrvaldatud. Kole kahju oli küll, eriti seeõttu, et ma olin juba üle poole valmis kudunud, kui see mulle ükskord pärale jõudis, aga teha polnud midagi, sest ma eelistan lõnga minemaviskamist sellele, kui mulle hommikul peeglist võõras hiinlane vastu vaatab. Seega tuleb värvispektri augustitöö ühest teisest liivakarva lõngast. Ja tundub, et Soft Lux on salakaval elukas, kuna ka selle eelmine omanik kannatas samade sümptomite all. Võib muidugi ka olla, et tegu on mõrvarelvaks mõeldud lõngaga (sest ma olen pärast viimaseid nädalaid veendunud, et inimene võib ennast ka surnuks SÜGADA).
See on juulikuu sinine. Kuna fotoaparaat keeldus koostööst ja ilma akuta ei töötanud, ei saanud ma jäädvustada tootmisprotsessi. Aga ma olen iseenda üle äärmiselt uhke, sest õmblemise alal olen ma veel midagi vähemat kui algaja. Materjaliks on kunagi igiammusel ajal Maratist ostetud trikotaaž, lõige võetud (ja kohandatud) Burdast ning see on seinini minu kolmas õmblustöö, mida ma olen vabatahtlikult nõus selga panema (esimene oli kahest voodilinast kokku õmmeldud ja vaarikapunaseks värvitud keskaja stiili hõlst, teine kooli käsitöötunnis õmmeldud kassidega öösärk).
Selsamal põhjusel ehk siis pildimasina puudmisel sain oma rahvusliku projekti töö üles 12. tunnil. Aga siiski sain, vastupidiselt juuli sinisele. Rahvuslik töö on kõlapaelad. Kõlatamist õppisin ma esiteks Mesimampsi juhatusel harjukate kokkusaamisel Sussimemme juures. Kasutaks siinkohal juhust ja tänaks veelkord kõiki, eriti muidugi Sussimemme ja Musamemme lahke võõrustamise eest, aga ka kõiki vahvaid isetegijaid, keda seal näha sai. Ning kuna varsti selle järel toimus suurepärane üritus, Kiruvere muinaslaager (millest kunagi pikemalt ja fotodega), kus ka õpetati kõladega kudumist lisaks muudele vingetele tehnikatele, sai mulle lõpuks selgeks, kuidas seda teha. Nii et kõigest sellest sündis ligi meeter kõlapaela "hanekäpa" mustriga (õige nimi peaks olema linnusilm, aga mulle need hanekäpad kohe kangesti meeldisid). Paelast saavad kas kotisangad või siis vöö.
*I have began my Isetegija forum's project Spectrum beige august (actually twice because I found out that I am strongly allergic to Rowan Soft Lux) and finished the blue july - a jersey dress, my third sewn garmet that is actually wearable.
For another KAL (dedicated to the national handicraft), a long tablet-woven ribbon that I am planning to use as bag handles or belt.
9/10/2008
Vanad võlad
Vahepealsetest tegemistest võiks kirjutada terve pika oopuse. Aga ma teen seda kunagi hiljem, praegu aga kõrvaldan ühe vana võla - annan huvilistele tiramisù retsepti.
AINED
1 karp (200 g) mascarpone- juustu
1 pakk (250 ml) vahukoort
4 muna
100 g suhkrut
1 pakk biskviitküpsiseid
kannutäis kanget kohvi
kakaopulbrit ja amarettot (soovi korral)
Alustuseks tuleb otsustada, miskujulist kooki soovid. Sellele vastavalt tuleb valida nõu, mis kannatab panna külmkappi. Kuna tegu on mitte väga kompaktse asjandusega, peavad nõul olema päris kõrged servad. Praktilisema meelega inimesed nagu mina kasutavad näiteks jäätisekarpe, aga kui valmistad maiustust, ütleme, romantiliseks õhtusöögiks, võib kasutada ka näiteks suuri veiniklaase või šampusepokaale (neid traditsioonilisi laiu)
Nõu põhja tuleb panna kiht küpsiseid, mis on korraks kange kohvi sisse kastetud. Kõige paremad küsised muuseas on praktiliselt täiseti maitsetud, piklikud ja kuivad küpsised, mille nimeks võib olla "ladyfingers", "savoiardi", "doigts de dames" või veel miskit muud. Kaubamajas on need küpsiseriiulis olemas, saksa päritolu ja nimeks "Löffelbiscuits". Hind on 35 krooni ja välja näevad nad sellised
Kiht küpsiseid vormis, saab asuda kreemi valmistamise juurde. Esmalt tuleb üksteisest eraldada munavalged ja -kollased. Valged võib kohe külma panna, sest neid ei lähe vaja. Kollased aga lähevad laia põhjaga keedunõusse ja kas veevanni (vähem riskialtid, aga kindla peale minejad) või pliidile (ohtliku elu armastajad), kus neid tuleb kloppida seni, kuni kollased hakkavad heledamaks tõmbama. Siis tuleb väikeste portsjonitena pidevalt kloppides lisada suhkur, mis peaks ideaalis täielikult ära sulama. Selleks ajaks on läbi kuumenenud ka munakollane, nii et kui suhkur on oma teralisuse kaotanud, pane pott kuumaalusele ja klopi seni, kuni mass on paks, läikiv ja ühtlane. Siis tõsta see jahtuma. Leigesse koogelmoogelisse sega mascarpone - siinkohal panen kõikidele südamele, et nad eelsitaksid eestimaist ehk Vigala toodangut, mis kohalike itaallaste sõnul pidi olema nii ehtne ja hea, et ka Läti ja Leedu kolleegid seda ostmas käivad. Ilusate kirjadega pakendid jõuavad meieni tihti Skandinaavia ja Soome kaudu, mis tähendab umbes neljanda järgu värskust. Hinnast rääkimata. Juustu segamine läheb reeglina üsna siva. Ja nüüd tuleb kreemi sisse valada üks paras sortsakas amarettot - täpset kogust ei oska ma öelda, sest ise panen ma seda alati tunde järgi. Kuna munakollane on läbi kuumutatud, saab kreemi ju nüüd ka maitsta, nii et alkoholi timmimine ei tohiks väga keerukas olla. Lõpuks klopi kõvaks vahuks vahukoor ja sega ka see kreemi sisse, aga ettevaatlikult, et koor kogu kupatust vedelaks ei teeks.
Nüüd võib vormipandud küpsistele raputada natuke kakaod, kui soovi on. Aga igal juhul käib koogi kokkupanek nii, et küpsistekihile tõstetakse kreemi, kuni kõpsiseid näha pole. Siis uued, ikka kohviga immutatud küpsised ja uuesti kreem, kuni vorm saab täis või kreem otsa lõppeb (mul juhtub tavaliset see viimane). Kook vähemalt tunniks, aga oleks hea, kui terveks ööks
külmkappi. Enne serveerimist raputa see üle õhukese kakaopulbri kihiga.
Kuna tiramisù on vist üks populaarsemaid magustoite Itaalias, siis on sellel ka miljon üks retsepti. Minu oma on võetud ühest prantsuse ajakirjast ja aja jooksul ennast eestlaste maitsemeele seisukohast igati tõestanud. Esimesel korral meenutas kogu kaadervärk oma konsistentsilt jogurtit, s.t. valgus otsemaid mööda taldrikut laiali. Selle vältimiseks ei maksa küpsistega koonerdada ja tuleb kreemi korralikult kuumutada ja kloppida ning siis ettevaatlikult koor sisse segada. Aga tegelikkuses on ained nii head, et isegi minu vedel küpsisepuru pandi nahka ja nagu mu isa ütleb, tuli veel puudugi.
AINED
1 karp (200 g) mascarpone- juustu
1 pakk (250 ml) vahukoort
4 muna
100 g suhkrut
1 pakk biskviitküpsiseid
kannutäis kanget kohvi
kakaopulbrit ja amarettot (soovi korral)
Alustuseks tuleb otsustada, miskujulist kooki soovid. Sellele vastavalt tuleb valida nõu, mis kannatab panna külmkappi. Kuna tegu on mitte väga kompaktse asjandusega, peavad nõul olema päris kõrged servad. Praktilisema meelega inimesed nagu mina kasutavad näiteks jäätisekarpe, aga kui valmistad maiustust, ütleme, romantiliseks õhtusöögiks, võib kasutada ka näiteks suuri veiniklaase või šampusepokaale (neid traditsioonilisi laiu)
Nõu põhja tuleb panna kiht küpsiseid, mis on korraks kange kohvi sisse kastetud. Kõige paremad küsised muuseas on praktiliselt täiseti maitsetud, piklikud ja kuivad küpsised, mille nimeks võib olla "ladyfingers", "savoiardi", "doigts de dames" või veel miskit muud. Kaubamajas on need küpsiseriiulis olemas, saksa päritolu ja nimeks "Löffelbiscuits". Hind on 35 krooni ja välja näevad nad sellised
Kiht küpsiseid vormis, saab asuda kreemi valmistamise juurde. Esmalt tuleb üksteisest eraldada munavalged ja -kollased. Valged võib kohe külma panna, sest neid ei lähe vaja. Kollased aga lähevad laia põhjaga keedunõusse ja kas veevanni (vähem riskialtid, aga kindla peale minejad) või pliidile (ohtliku elu armastajad), kus neid tuleb kloppida seni, kuni kollased hakkavad heledamaks tõmbama. Siis tuleb väikeste portsjonitena pidevalt kloppides lisada suhkur, mis peaks ideaalis täielikult ära sulama. Selleks ajaks on läbi kuumenenud ka munakollane, nii et kui suhkur on oma teralisuse kaotanud, pane pott kuumaalusele ja klopi seni, kuni mass on paks, läikiv ja ühtlane. Siis tõsta see jahtuma. Leigesse koogelmoogelisse sega mascarpone - siinkohal panen kõikidele südamele, et nad eelsitaksid eestimaist ehk Vigala toodangut, mis kohalike itaallaste sõnul pidi olema nii ehtne ja hea, et ka Läti ja Leedu kolleegid seda ostmas käivad. Ilusate kirjadega pakendid jõuavad meieni tihti Skandinaavia ja Soome kaudu, mis tähendab umbes neljanda järgu värskust. Hinnast rääkimata. Juustu segamine läheb reeglina üsna siva. Ja nüüd tuleb kreemi sisse valada üks paras sortsakas amarettot - täpset kogust ei oska ma öelda, sest ise panen ma seda alati tunde järgi. Kuna munakollane on läbi kuumutatud, saab kreemi ju nüüd ka maitsta, nii et alkoholi timmimine ei tohiks väga keerukas olla. Lõpuks klopi kõvaks vahuks vahukoor ja sega ka see kreemi sisse, aga ettevaatlikult, et koor kogu kupatust vedelaks ei teeks.Nüüd võib vormipandud küpsistele raputada natuke kakaod, kui soovi on. Aga igal juhul käib koogi kokkupanek nii, et küpsistekihile tõstetakse kreemi, kuni kõpsiseid näha pole. Siis uued, ikka kohviga immutatud küpsised ja uuesti kreem, kuni vorm saab täis või kreem otsa lõppeb (mul juhtub tavaliset see viimane). Kook vähemalt tunniks, aga oleks hea, kui terveks ööks
külmkappi. Enne serveerimist raputa see üle õhukese kakaopulbri kihiga.
Kuna tiramisù on vist üks populaarsemaid magustoite Itaalias, siis on sellel ka miljon üks retsepti. Minu oma on võetud ühest prantsuse ajakirjast ja aja jooksul ennast eestlaste maitsemeele seisukohast igati tõestanud. Esimesel korral meenutas kogu kaadervärk oma konsistentsilt jogurtit, s.t. valgus otsemaid mööda taldrikut laiali. Selle vältimiseks ei maksa küpsistega koonerdada ja tuleb kreemi korralikult kuumutada ja kloppida ning siis ettevaatlikult koor sisse segada. Aga tegelikkuses on ained nii head, et isegi minu vedel küpsisepuru pandi nahka ja nagu mu isa ütleb, tuli veel puudugi.
8/15/2008
Endiselt kodus
1. Käsin nädala eest lõpuks ometi Raasikul ja taas kord sattusin vasikavaimustusse kõigest seal leiduvast. Tegin seal ohjeldamatult pilte, mis asuvad albumis siin. Suutsin ise suhteliselt kindlameelseks jääda ja sestap lisandus minu varudesse ainult 250 grammi kollast-oranži Artisticut ja siidi-meriino segu, mis neil sõna otseses mõttes nurgas "vedeles" (fotol kollase taga).
2. Avastasin Tallinna lõngapoode, peamiselt Lianni, aga ka Kosmose vastas olevat väikest vahvat Epu lõngapoodi. Esimesest omandasin 10 kera tumerohelist Merisetat, millest saab kampsun, teise läksin Norot ostma, aga see oli paraku neil otsas.
3. Käisin Zip'i juures metallitöötlust õppimas kes, lisaks sellele, et ta teeb tohutult ilusaid asju, on ka äraütlemata kena inimene.
4. Olen vahelduva eduga kudunud oma beeži augustit, sinist juulit ja baieri stiilis sokke (viimaste juures muuseas minu uus ülesharutamisrekord - kuus korda).
Selline ilus unine periood on. Ja pühapäeval toimub Sussimemme juures Palu talus isetegijate kogunemine.
*
Et cette fois-ci, exprès pour Mélusine, résumé en français: j'ai été à l'usine de laine de Raasiku la semaine dernière et j'ai téléchargé les photos que j'ai faites ici . Et les echeveaux sur la première photo representent des coloris qu'ils produisent, Yellow-Orange-Red Artistic et Green Artistic. Et cela fait partie de mon affaire de "lana estone" actuellement en cours sur Ravelry.
Je profite pleinement de mes quasi-vacances en Estonie pour faire du shopping (là encore, beaucoup de laine!), faire des confitures avec Maman et juste pour... être.
2. Avastasin Tallinna lõngapoode, peamiselt Lianni, aga ka Kosmose vastas olevat väikest vahvat Epu lõngapoodi. Esimesest omandasin 10 kera tumerohelist Merisetat, millest saab kampsun, teise läksin Norot ostma, aga see oli paraku neil otsas.3. Käisin Zip'i juures metallitöötlust õppimas kes, lisaks sellele, et ta teeb tohutult ilusaid asju, on ka äraütlemata kena inimene.
4. Olen vahelduva eduga kudunud oma beeži augustit, sinist juulit ja baieri stiilis sokke (viimaste juures muuseas minu uus ülesharutamisrekord - kuus korda).
Selline ilus unine periood on. Ja pühapäeval toimub Sussimemme juures Palu talus isetegijate kogunemine.
*
Et cette fois-ci, exprès pour Mélusine, résumé en français: j'ai été à l'usine de laine de Raasiku la semaine dernière et j'ai téléchargé les photos que j'ai faites ici . Et les echeveaux sur la première photo representent des coloris qu'ils produisent, Yellow-Orange-Red Artistic et Green Artistic. Et cela fait partie de mon affaire de "lana estone" actuellement en cours sur Ravelry.
Je profite pleinement de mes quasi-vacances en Estonie pour faire du shopping (là encore, beaucoup de laine!), faire des confitures avec Maman et juste pour... être.
8/01/2008
Jälle kodus
...ehkki ma poleks äärepealt jõudnud, sest rong jäi tund aega hiljaks. Ja lennukid teadupärast ei oota. Aga ehk on varraste närimine kuidagi maagilise mõjuga, sest ma olin check-in'is peaaegu esimene. Pikk ootamine tähendas muuseas ka seda, et mu Mystic Light number kaks (iseendale ja roheline seekord) pikenes päris mitme rea võrra.
Lõpetasin vahepeal oma Mystic Meadowsi ja olen ise sellega väga rahul, sest mul polegi kunagi varem pitsist tekki olnud. Lõngaks 400 jämedat 100% villane (nagu ikka Filati Campolmist), varras 4,5. Ma kord juba jutustasin oma kannatuste rajast selle mustriga, aga lõppkokkuvõttes polnudki nii hull. Ja kelle vigadest siis ikka õppida kui mitte enese omadest (loodetavasti õpin ma ka kord pildistama nii, et fotod ei sarnane öösel pildistatud udukogudele).
Lisaks on vahepeal valminud värvispektri kollane. Mulle meeldivad küll kõik värvid, aga selle kollasega läks kuidagi vaevaliselt. Kuni siis viimasel hetkel enne esitamist tekkis inspiratsioon. Nii et ma nikerdasin lennukis ja veel eile õhtul ja lõpuks sai ta selline.
Materjaliks hiigelsuured pärlid (keel ei paindu ja käsi ei tõuse neid seemnehelmesteks nimetama, võtke heaks või pange pahaks) pluss mitu kilomeetrit tamiili. Ma ei tea, kui hästi see paista on, aga lillede südamikus on veel tibatillukesed valged pärlid. Modelliks on muuseas minu lemmikkübar, mis läheb lähemal ajal ümberdisainimisele.
Siis alustasin ma veel augustibeeži, aga nagu reeglid ette näevad, fotosid sellest enne valmimist ei tule. Tuleb Rowan Soft Luxist, mille Ravelryst omandasin.
Ja lõpuks loodan lähemal ajal saada kaelast viis aastat seal rippunud kivi. Nii et palun pöidlahoidmist.
Lõpetasin vahepeal oma Mystic Meadowsi ja olen ise sellega väga rahul, sest mul polegi kunagi varem pitsist tekki olnud. Lõngaks 400 jämedat 100% villane (nagu ikka Filati Campolmist), varras 4,5. Ma kord juba jutustasin oma kannatuste rajast selle mustriga, aga lõppkokkuvõttes polnudki nii hull. Ja kelle vigadest siis ikka õppida kui mitte enese omadest (loodetavasti õpin ma ka kord pildistama nii, et fotod ei sarnane öösel pildistatud udukogudele).
Lisaks on vahepeal valminud värvispektri kollane. Mulle meeldivad küll kõik värvid, aga selle kollasega läks kuidagi vaevaliselt. Kuni siis viimasel hetkel enne esitamist tekkis inspiratsioon. Nii et ma nikerdasin lennukis ja veel eile õhtul ja lõpuks sai ta selline.
Materjaliks hiigelsuured pärlid (keel ei paindu ja käsi ei tõuse neid seemnehelmesteks nimetama, võtke heaks või pange pahaks) pluss mitu kilomeetrit tamiili. Ma ei tea, kui hästi see paista on, aga lillede südamikus on veel tibatillukesed valged pärlid. Modelliks on muuseas minu lemmikkübar, mis läheb lähemal ajal ümberdisainimisele.Siis alustasin ma veel augustibeeži, aga nagu reeglid ette näevad, fotosid sellest enne valmimist ei tule. Tuleb Rowan Soft Luxist, mille Ravelryst omandasin.
Ja lõpuks loodan lähemal ajal saada kaelast viis aastat seal rippunud kivi. Nii et palun pöidlahoidmist.
7/09/2008
12 rahvuslikku kuud: vol.1
Kõik algas 10 ruutmeetrist (see ei ole kirjaviga) punasest nahast, mille ma nelja kuu eest kingiks sain. Vibumeister, kelle juures ma harjutamas käin, tabas mu kord ahhetamas ja ohhetamas tohutu kuhja naharullide ees, mis tal nurgas vedeles, ja kui sai teada, et mulle meeldib punane, mis musta ja pruuni vahel säras, haaras kogu portsu ja toppis mulle pihku (siis pigem kaenla alla) à la mis-ma-sellega-teen-nagunii-midagi-asjalikku-temast-ei-saa, sest et siinne vibusport on tõsine asi ning seega punase nooletupe või vibukotiga ilmselt naljalt keegi peale minusuguste harakate ei käiks.
Seda taevamannat nähes teatas M. kohe, et tahab endale tubakakotti. Ja ega ma ei lasknud ennast pikalt paluda ning tegin kohe lõiked valmis. Aga kui hakkasin kotti välja lõikama, selgus terve rida asju: et mu auguraud on katki, et õmmelda ma nahka kusagil ei saa, et mu nahakäärid on kodus emme juures ja veel tuhat muud asja. Ja nii ma siis hädaldasin, kuni sattusin ERMi näituse peale piipudest ja tubakast. Siis käis äkitselt klõps ja ma tegin koti paari päevaga valmis.
Lõige on hästi lihtne, mis tahab jäljendada lõõtsaga kotte. Kuna tubakakott oli kunagi esindusese, siis tegin ta hästi uhke, küll kaunistusteta, aga kullakarva ööside ja paeltega. Kuna ma pole piisavalt "sport" selleks, et paksu kroomnahka käsitsi õmmelda, siis lõin servadesse augud ja pressisin öösidega kinni - eeskujuks oli seejuures niisugune ERMi lehel välja olnud kott.
Et tubakakotti kanti minu teada kohati ka vööl (eriti saartel pruudi teostataval viinutamisel), siis on kotisuu kahe kolmnurkse osa otsas öösid, kust saab panna läbi rõnga ja siis koti vöö külge kinnitada.Ja veel üks asi, mille üle ma ise hästi uhke olen: kasutasin töö juures ainult käsitööriistu, s.t haamrit-tange, pisikest augurauda ja pulka ööside löömiseks. Kuna mul särfimisnuga pole, on nahaservad kivi peal õhemks hõõrutud ja siis pehmeks haamerdatud. Kott on täiuslikkusest väga kaugel, aga ma ise selle üle kangesti õnnelik ja enesega päris rahul.
Tänu Mme K'le tuli mul veel see ka meelde, et punane värv on traditsiooniliselt õnnetoov, nii et äkki jätab M. nüüd suitsetamise maha.
Ja veel: matemaatikast on tegelikult ka kohutavalt palju kasu (näiteks teadmisest, kuidas arvutada välja hüpotenuusi pikkust täisnurkses kolmnurgas).
*
This is the first work from the series of Traditional MAL (Make A Long?) project on Estonian isetegija. net. The object of the whole thing is to promote the traditional culture and to show that old things can be very new and interesting. You have to produce 6 objects during one year period for the project.
My first "thing" was a tobacco pouch for M. that is inspired by similar objects in Estonian traditional culture (the brown pouch is, I guess, from the 19.th cetury) but as I wanted to give it a twist, I used red leather and golden hardware as the tobacco was a pure luxury and therefore the bag containing it had to be very fancy. I am particularly proud of the fact that I used only hand-tools: a small hammer, eyelet cutter and bolt, tweezers and a concrete wall to smooth and thin the leather edges. As red is traditionally a lucky colour, perhaps now M. manages to quit smoking?
BTW, not wanting to seem over-educational or anything but study mathematics! It can be incredibly useful to know how to calculate the length of the hypotenuse of a right triangle...
Subscribe to:
Posts (Atom)