Lõpp ja uus algus - End and a new beginning - Fin et un nouveau début - Fine ed un inizio nuoo

Nüüdsest asun uues kohas.

From now on, you can find me here.

Désormais, vous me trouverez ici.

D'ora in poi, il blog si trova qui.

Carme

Minu senised õmblustöö-alased katsetused on kuni viimase ajani olnud pehmelt öeldes tagasihoidlikud: käsitöökottidest kaugemale ma ei jõudnud ja isegi nende juures oli suuri raskusi õmbluste kenasti sirgeks saamisega. Osaliselt oli asi muidugi ka selles, et ma kipun asju, mis kohe täpselt nii välja ei tule nagu ma tahan, üsna kergekäeliselt nurka viskama... Aga selle aasta alguses tekkis mul järsku peaaegu trots, et kas ma siis tõesti õmblemist selgeks ei saagi, ja sestap olen nüüdseks peaaegu pool aastat usinasti masinat vuristanud, lugematuid kordi harutanud, mitu korda oma näppe veristanud (ja kirunud), aga kõige selle juures väga palju õppinud. Nii palju, et otsustasin lõpuks katsetada ka mõne "päris" asjaga ja valik langes pluusile nimega Carme.

Selle raskusastmeks on märgitud 2, st mitte päris algaja õmbleja, aga kuna juhised on äärmiselt selged ja pildirohked, tundus kõik mulle teostatav. Ja eks ta seda oligi, hoolimata asjaolust, et pluusil on terve rida toredaid, aga töömahukaid detaile (volditud passe, kanditud mansetilõhikud, varrukatripid ja püstkrae). Ainus keerukas asi, millega ma ei riskinud seekord katsetada, olid nööpaugud - nende asemele panin kinnisteks trukid.

Muidugi oskasin seejuures oma elu ka kenasti keerukaks teha. Olen kevadest peale õnnelik overlokiomanik ja püüan seega kõik õmmeldava ka seestpoolt kenaks saada. Aga kuna mingil ainult mulle endale teadaoleval põhjusel ei ääristanud ma mitte detaile, vaid juba valmis õmbluste varusid, ei jäänud õnnetus tulemata. Külgede ja varrukatega läks kõik ludinal, aga passe juures hajus mu tähelepanu ainult hetkeks ja tulemus oli selline.

Aga pärast esimest ehmatust (ja ahastust, sest ma olin pluusiriide piinliku hoolega ja terve hulga nööpnõeltega overlokkimiseks tagasi voltinud - välja arvatud saatuslikust kohast) selgus, et kui triikida katkilõigatud kanga alla kitsas riba liimiriiet, paistab see välja ainult juhul, kui tõesti nina vastu panna.

Teisalt olen ma suisa narrilt rahul pluusi varrukatega, mille õmblused tulid peaaegu täiuslikult sümmeetrilised.

Lisaks sain oma suureks kergenduseks teada, et ma pole ainus, kes ei suuda rohkem kui 10 sentimeetrit ilusat sirget tepingut teha, ja et korrektse lõpptulemuse saavutamiseks on õmblusmasinatele olemas spetsiaalsed suunajaga tallad.

Lõige: Carme blouse Kangas: 1,4 m rest Tallinna Abakhanist+0,5 m elastset popliini Õmblusaeg: 8 tundi Hind: lõige 8€, kangas 10€ Kokkuvõte: selle lõike järgi plaanin kindlalt veel õmmelda, aga seekord juba natuke paremast materjalist, päris nööpidega ja kraega, mis on korralikult vaheriidega läbipaistmatuks muudetud.

Armastusega. Metallist

Et hõbe on kallis materjal, siis võtsin vahepeal harjutamiseks ette vase, mis on esiteks palju odavam, aga lisaks sellele ka raskem töödelda - eks ikka selle mõttega, et "raske õppusel...". Ja avastasin tänu sellele, et ka see metall võib väga kaunis olla.

Neid kõrvarõngaid tehes õppisin väga palju, aga olin ka korduvalt valmis kogu kupatuse minema viskama: kivide pesad sulatasin üles enda jaoks rekordilised kolm korda, suured kettad läksid nende pinna viimistlemisel mõlki ja kõrvarõngataguse jootmisel sulas see lihtsalt hõbedalombiks. Aga püsivus (või jonnakus?) viib sihile ja ma olen lõpptulemusega ise üpris rahul. Materjaliks vask ja kuukivi.

Järgmine paar aga läks kuidagi väga libedalt: mulle meeldisid kangesti Lucy samalaadsed ehted ja tahtsin proovida vabakäesaagimist. Ljudmila kirjutab sellest, et vaske saagida on tunduvalt raskem kui hõbedat, ja nii see täpselt ka oli, aga ma mõtlesin asja enda jaoks tegelikust palju keerukamaks: kahe õie peale läks katki ainult kolm saetera ja tänu sellele tööle sain kätte saagimise "nõksu". Kuna tellitud granaatidest oli veel täpselt kaks järel, otsustasin riskida ja panna punase vase sisse punased kivid. Aga pesasid lillekeste külge jootes tegi oksüdatsioon vase hoopis mustaks ja kuna juhuslikult saavutatud efekt mulle väga meeldis, ei hakanud ma metalli puhastama - ja siia sobivad granaadid juba nagu valatult. Oksiidikiht, milles on väikesed jootvedeliku täpid, meenutas mulle endale kangesti kirjut püvilille (Fritillaria Meleagris).

Viimane metallitöö aga on seniajani üks keerukamaid, mille ma olen ette võtnud - esiteks on algajal nagu ma olen sellise kujuga kivi äärmiselt raske korralikult kinnitada (tegelikult oligi see mu õpetaja, kes põhilise töö ära tegi), teiseks pidin kõvasti vaeva nägema, et silmused enam-vähem sümmeetrilised tuleksid, ning kolmandaks ei olnud ma oma kannatamatuses piisavalt ettevaatlik ning metallile jäid inetud tangijäljed, millede mahalihvimine on pikk ja vaevaline (ja kestab muuseas edasi, sest leidsin postituse pilte vaadates veel päris mitu koledat kriimu ja täket). Aga kõik see tasus kuhjaga ära, sest sõrmus tuli välja täpselt selline nagu ma tahtsin ja liitekohad on hoolimata vormi keerukusest suhteliselt korralikud. Lisaks meeldib mulle äraütlemata kombel selle kivi - tegu on titaniidiga ja hoolimata oma rohketest inklusioonidest ning paarist kriimust ei jää ta "puhastele" eksemplaridele ei sära ega värvi poolest alla. Defektid olid ka üks põhjus, miks ma selle ebatraditsioonilisel viisil terava tipuga üles keerasin.

See sõrmus on muuseas ka minu töö märtsikuusse Isetegija aastaprojektis.

Armastusega. Hõbedast

Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen ma olnud vasikavaimustuses igasugusest ehtekunstist. Mäletan, et aastal 90 või sinnakanti töötasin ligi nädala kannatlikult ja hoolikalt ajupuust, ema katkisest pärlikeest, randa uhutud klaasist ja muust nippest-näppest käevõru kallal. Lõpptulemuseks oli laitmatu teostusega, väga kunstipärane, ent täiesti mittekantav ehe, mille ma plaanin lähemal ajal raami panna ja vanemate juures oma toa seinale riputada.

Sestap oli mu rõõm piiritu, kui avastasin, et mu uues kodukohas toimuvad kullassepatöö kursused. Rõõm muidugi kuhtus mõnevõrra pärast seda, kui sain teada, et kursustele on umbes kaheaastane järjekord ja et töökoda ning -riistu saavad kasutada ainult neil osalejad. Niisiis panin ennast kirja keraamikaringi ja unustasin õnneks nii ehtekunsti kursuste olemasolu kui ka oma pettumuse nende kättesaamatusest, seda enam, et aastane ekskurss savimaailma osutus oodatust tunduvalt põnevamaks ja rikastavamaks. Aga üllatus oli suur, kui selle aasta alguses teatati mulle, et vabanenud on üks koht ehteringis ja et ma saan selle soovi korral endale. Mis tähendab, et ma olen jaanuarist alates saaginud, viilinud ja jootnud (nii metalli kui oma näppe), mustreid pressinud, kirunud ja tohutult palju uut õppinud. Kuna ma evin kodus vaid väga primitiivseid metallitöövahendeid, siis ei edene asjad nii kiiresti, kui ma tahaksin, sest kursus on kord nädalas ja kestab kolm tundi, mille jooksul ma hea tahtmise juures saan valmis ühe väga primitiivse kiviga sõmuse - järgneva sõrmuse peale läks 2 tundi ja oleks läinud kolmaski, kui mu õpetaja poleks mulle halastanud ja kivid ise kinni löönud.

       Võru ja kastikud hõbedast, 6mm granaat, 4mm tsitriin, 3mm granaat

Ja kannatust pole mul mitte kopka eestki. Aga ma olen lisaks metallitööle õppinud asjade rahulikult ja kiirustamata tegemist ning ehkki see ei tule veel kõige paremini välja, teen ma edusamme, seda enam, et nädala ülejäänud neljal tööpäeval saan põhjalikult läbi mõelda ja paberile panna, mida ma siis täpselt teha tahan. Pealegi ei tüdine ühe ja sama asja kordamisest iialgi ära: tegin endale kiviga ja sissevaltsitud mustriga sõrmuse ning et üks mu toredamaid sõpru teatas selle peale, et ta on ALATI sellisest sõrmusest unistanud, siis tegin talle samasuguse, ainult et teist värvi kiviga.

    Võru valtsitud hõbedast, 4mm granaat (vasakul) ja 4mm krüsoliit (paremal)

Madeleine

Sellist nime kannab lisaks maitsvale ja mu praeguse kodu lähedalt pärit keeksile ka üks äärmiselt tore seelikulõige. Minu suhe õmblemisega on pehmelt öeldes keeruline, sest see meeldib mulle, aga kukub reeglina üpris haledalt välja. Nii et aja jooksul on kogunenud päris palju kangaid, millest ma plaanin teha midagi "siis, kui ma õmmelda oskan". Ja muidugi ka mitmeid-setmeid lõikeid, mille plaanin ette võtta "siis, kui...". Aga Madeleine'i nähes ununes täiesti, et ma tegelikult õmmelda ei oska, leidus täpselt sobilik kangas ja tagatipuks toimus Isetegija foorumis õigel teemal koostööprojekt. Ja nii läkski kõik justkui iseenesest ning nüüd on mul uus seelik.

Pidasin juhistest üsna täpselt kinni, ainult ei teppinud kõiki õmblusi üle, osaliselt seetõttu, et mu kangas pole mitte teksa, vaid kergelt veniv villane, aga suuresti seetõttu, et tepinguteks mõeldud niit sai täpselt pärast teise tasku valmimist otsa. Taskuservad, see-eest, on korralikult läbi õmmeldud.

Seelik on voodrita, nagu ka originaal, aga viimasele vastupidiselt jätsin ma ära ka traksid ja pealepandud värvli, sest nendeks ei oleks sellest Abakhanist ostetud restist jätkunud. Nii et vööosa on töödeldud miidriga (mis Vintage-projektile sobilikult on kinnitatud käsitsi) ja nööbi asemel kasutasin haake, mille sain ühest Zürichi uskumatu kila-kola poest kord rongi saabumist oodates aega parajaks tehes ja mida oligi täpselt üks paar.

Seelik on aus, hoolimata voodritusest soe ja need hiiglasuured taskud on lihtsalt imelised. Kui ma sama lõike uuesti ette peaksin võtma (ja suure tõenäosusega ma seda ka teen), siis viimistlen värvli kindlasti nii, nagu seal ette nähtud, kuna praegu kipub see natuke venima, kui taskutesse midagi vähegi raskemat panna. Aga patt oleks neid oivalisi taskuid ju mitte kasutada!

AlleRaa: valisin vist antud kanga jaoks natuke lahja miidri, ta sõna otseses mõttes ei veni, vaid annab natuke järgi, aga selle tulemusena hakkab värvel (kergelt küll, aga ikkagi) lotendama. Liimiriie on väga hea mõte, katsetan - mul on nagunii plaanis seeliku alumine serv veelkord lahti võtta ja paelkandiga viimistleda.

Vana koer pole iial liiga vana

Minu suhe õmblemisega on seni olnud pehmelt öeldes olematu - koolis õmblesin nii põlle, pluusi kui laudlina, aga sellega asi ka päädis ja hilisemate soperdiste valgusel olin juba lootuse kaotanud. Aga selle aasta jõulude ajal kodus kardinaid palistades ja muid sirgeid õmblusi teostades tekkis äkki vastupandamatu tung ka midagi keerukamat meisterdada. Ja ennäe imet, kui 1.tükid on õigesti välja lõigatud ja 2.õmblused kohe maha pressida, saan ma vähemalt omaenese arvamuse kohaselt ka veidi keerukamate asjadega päris kenasti hakkama. Nii et lubage esitleda, minu kolmnurksed kudumikotid (juhendi leiab Google "pyramid bag" tippides hetkega, sestap ei hakka linke lisama).
Kõike esimene, natuke kööbakas, aga sellevõrra armsam. Siseservadel on pahupool väljas, aga kuna M kinkis mulle jõuludeks siksakkäärid, näeb isegi seest igati kobe välja.

Number kolm (number kaks oli mitte eriti õnnestunud eksperiment) , mis on õmmeldud Boucharast  ostetud vahariidest - ma küll lubasin endale, et lisaks oma lõngavaru drastilisele vähendamisele püüan ära kasutada juba (ohjeldamatus koguses) olemas olevad käsitöömaterjalid ja neid mitte juurde osta, aga sellest kangast ma lihtsalt ei suutnud ostmata mööda minna - vastupanu täppidele on minu puhul asjatu.

 

Pärast veel paari katsetust leidsin uue lõike, mille järgi saab teha ka selliseid kotte, millel on kõik õmblused seespool (soovitan soojalt lugeda kogu blogi),  ja tegin FabricShackist (mille avastamise eest suur aitäh ühele mu blogosfääri lemmikutest Karoliinale) ostetud imeilusatest kangastest  kaks kotti, ühe kingiks

 

ja ühe endale.

 

Nende ilu on lisaks praktilisusele ka selles, et isegi "päris" lapitööni mitte küündiv isik saab ära kasutada kõik sellised kangajupid, millega justkui midagi muud teha pole, aga mida ära visata ka ei raatsi. Kollasel kotil näiteks on sees kangas, mille ostsin kunagi ammu Pariisis lihtsalt sellepärast, et sellesse on sisse kootud mesilased ja mida ma polnud selle kotist isegi mitte välja võtnud, kleidikoti lukuotste bordoopunane atlas on jupikesed diivanipatjade õmblemisest ülejäänud kandipaela ja kleidikoti sang on õmmeldud samast kandist, mille vahele sai jupp punast valgete täppidega kommipaki paela.

Saaga lõpp

Jaanuaris sain pärast 3 aastat ja 9 kuud sain valmis oma esimese steekidega kampsuni, mille puhul leidis taas tõestust see, et nüri järjekindlus viib sihile, aga samuti see, et koera saba on reeglina praktiliselt võimatu ületada. Kuna aega läks nii kaua, siis märgin epopöa eraldi postina üles ja annan ka lühiülevaate kogu saagast:

2008 märts - alustan suure hooga kudumist

2008 mai - lõikan oma esimesed steegid. Kõik istub nagu valatult.

2008 juuni - alustan käiseid

2009 märts - käised küünarnukini valmis

2009 aprill - käised osutuvad liiga kitsaks ja lähevad harutamisele

2009 september - avastan, et kogu selle aja lõngakorvis vedelenud kehaosa esipool on Toskaana päikese alla kollaseks pleekinud. Pärast kolmandat käsipesu erinevate KINDLASTI toimivate vahenditega viskan jonnakalt kollaseks jääva kampsuni kehaosa pesumasinasse ja võtan sealt välja midagi, mis sobib kõige paremini selga minu väikearvutile. Pistan kogu kupatuse nii sügavale korvi kui saan ja püüan sellele mitte mõelda.

2009 september - tellin uue sinisekirju lõnga ja löön üles uued silmused

2009 november - uus keha on käeaukudeni valmis

2010 jaanuar - löön üles silmad uutele varrukatele

2011 november - varrukad valmis, steegid lõigatud. Avastan, et varrukad on taas liiga kitsad ja umbes 30 cm tuleb uuesti kududa.

2011 detsember - kõik tükid valmis. Ostan sinist niiti ja teostan esimese masinõmmeldud steegi oma elus. Ainsana on tegemata käeaugu-ja varrukasteekide katted

2012 jaanuar - õmblen paika steekide katted. KAMPSUN ON VALMIS

Paber ja käärid (seekord kivita)

Arvuti kaustasid koristades leidsin kunagi ammu salvestatud paberivoltimise õpetuse (täpsemalt on tegu lilledest kokku pandud palli ehk kusudamaga (薬玉)).Tollal ei jõudnud asi ühest lillest kaugemale, ehkki nagu minuga harilikult juhtub, materjali reklaambuklettide näol kogusin ma ohtralt. Aga seekord oli tähtede seis paberi-alaselt mulle ilmselt soodsam, mis tähendab, et kaustad on endiselt sassis nagu Kört-Pärtli särk, aga mina pühendasin ülejäänud osa päevast voltimisele, lõikamisele ja kleepimisele.

Tavaorigami on äärmiselt algajasõbralik, kuna selleks pole vaja ei palju ruumi ega spetsiaalset varustust (sest vaevalt ka kõige enesekindlam algaja püüaks midagi Eric Joiseli loomingu sarnast valmis meisterdada). Lisaks saab suhteliselt väikese vaevaga vägagi muljetavaldavaid tulemusi: voltimine ise pole tänu lugematutele netis liikuvatele õpetustele kuigi keerukas, ainus tingimus on, et seda tuleb teha väga korralikult - võtab küll rohkem aega, aga see tasub kuhjaga ära. Muuseas on see hea võimalus kasutada ära kõiksugu kriitpaberist voldikud, tasuta ajalehed ja muu pahn, mida postkast alatasa täis on, sest voltida saab praktiliselt kõigest. Muidugi on olemas ka spetsiaalne origamipaber, aga see tundub mulle igas mõttes selge raiskamine. Mina igal juhul voltisin täiesti tavalisest kontoripaberist ja olen vähemalt ise endagi häbematult rahul.

Videoõpetuse leiab siit ja juhised detailide kokkupanekuks siit. Selle kusudama kokkupanekul kasutasin kõige tavalisemat liimipulka ja erinevate osade kuivamisel fikseerimiseks plastmassist pesupulki, allolevate siniste lillede juures aga vedelat kontoriliimi ja pikki kirjaklambreid. Viimaste juures on muuseas ka hästi näha, miks tuleb voltida  täpselt ja korralikult - lilled on viiest kroonlehest kokku pandud ja kuna viimased olid kõik natuke erinevad, pole südamik ilusti sümmeetriline.

Teine asi, mida tuleb teha väga korralikult ja oodata pigem kauem kui liiga vähe, on kleepimine - mina jätsin oranžhi palli pesupulgastatult üheks ööks ja kroonlehed kirjaklambritega lausa mitmeks päevaks seisma (viimane tulenes suures osas muidugi sellest, et ma lihtsalt unustasin need sahtlisse).

Järgmiseks tahan Carmen Sprungi Karambola-skeemi katsetada kalkaga ja suures formaadis, aga selleks on ilmselt karkassi vaja, sest ehkki elemendid hoiavad tänu ohtratele sirgetele murdejoontele väga hästi vormi, tundub kalka mulle siiski nii õhuke, et ilma toeta see püsti ei püsi. Aga see jääb arvatavasti juba järgmisesse aastasse...

Ja siis veel natuke silmailu:

Sipho Mabona

Pilte ja veel pilte

Origamikleit

Paberist linnad

PINTEREST