Armastusega. Hõbedast

Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen ma olnud vasikavaimustuses igasugusest ehtekunstist. Mäletan, et aastal 90 või sinnakanti töötasin ligi nädala kannatlikult ja hoolikalt ajupuust, ema katkisest pärlikeest, randa uhutud klaasist ja muust nippest-näppest käevõru kallal. Lõpptulemuseks oli laitmatu teostusega, väga kunstipärane, ent täiesti mittekantav ehe, mille ma plaanin lähemal ajal raami panna ja vanemate juures oma toa seinale riputada.

Sestap oli mu rõõm piiritu, kui avastasin, et mu uues kodukohas toimuvad kullassepatöö kursused. Rõõm muidugi kuhtus mõnevõrra pärast seda, kui sain teada, et kursustele on umbes kaheaastane järjekord ja et töökoda ning -riistu saavad kasutada ainult neil osalejad. Niisiis panin ennast kirja keraamikaringi ja unustasin õnneks nii ehtekunsti kursuste olemasolu kui ka oma pettumuse nende kättesaamatusest, seda enam, et aastane ekskurss savimaailma osutus oodatust tunduvalt põnevamaks ja rikastavamaks. Aga üllatus oli suur, kui selle aasta alguses teatati mulle, et vabanenud on üks koht ehteringis ja et ma saan selle soovi korral endale. Mis tähendab, et ma olen jaanuarist alates saaginud, viilinud ja jootnud (nii metalli kui oma näppe), mustreid pressinud, kirunud ja tohutult palju uut õppinud. Kuna ma evin kodus vaid väga primitiivseid metallitöövahendeid, siis ei edene asjad nii kiiresti, kui ma tahaksin, sest kursus on kord nädalas ja kestab kolm tundi, mille jooksul ma hea tahtmise juures saan valmis ühe väga primitiivse kiviga sõmuse - järgneva sõrmuse peale läks 2 tundi ja oleks läinud kolmaski, kui mu õpetaja poleks mulle halastanud ja kivid ise kinni löönud.

       Võru ja kastikud hõbedast, 6mm granaat, 4mm tsitriin, 3mm granaat

Ja kannatust pole mul mitte kopka eestki. Aga ma olen lisaks metallitööle õppinud asjade rahulikult ja kiirustamata tegemist ning ehkki see ei tule veel kõige paremini välja, teen ma edusamme, seda enam, et nädala ülejäänud neljal tööpäeval saan põhjalikult läbi mõelda ja paberile panna, mida ma siis täpselt teha tahan. Pealegi ei tüdine ühe ja sama asja kordamisest iialgi ära: tegin endale kiviga ja sissevaltsitud mustriga sõrmuse ning et üks mu toredamaid sõpru teatas selle peale, et ta on ALATI sellisest sõrmusest unistanud, siis tegin talle samasuguse, ainult et teist värvi kiviga.

    Võru valtsitud hõbedast, 4mm granaat (vasakul) ja 4mm krüsoliit (paremal)

Madeleine

Sellist nime kannab lisaks maitsvale ja mu praeguse kodu lähedalt pärit keeksile ka üks äärmiselt tore seelikulõige. Minu suhe õmblemisega on pehmelt öeldes keeruline, sest see meeldib mulle, aga kukub reeglina üpris haledalt välja. Nii et aja jooksul on kogunenud päris palju kangaid, millest ma plaanin teha midagi "siis, kui ma õmmelda oskan". Ja muidugi ka mitmeid-setmeid lõikeid, mille plaanin ette võtta "siis, kui...". Aga Madeleine'i nähes ununes täiesti, et ma tegelikult õmmelda ei oska, leidus täpselt sobilik kangas ja tagatipuks toimus Isetegija foorumis õigel teemal koostööprojekt. Ja nii läkski kõik justkui iseenesest ning nüüd on mul uus seelik.

Pidasin juhistest üsna täpselt kinni, ainult ei teppinud kõiki õmblusi üle, osaliselt seetõttu, et mu kangas pole mitte teksa, vaid kergelt veniv villane, aga suuresti seetõttu, et tepinguteks mõeldud niit sai täpselt pärast teise tasku valmimist otsa. Taskuservad, see-eest, on korralikult läbi õmmeldud.

Seelik on voodrita, nagu ka originaal, aga viimasele vastupidiselt jätsin ma ära ka traksid ja pealepandud värvli, sest nendeks ei oleks sellest Abakhanist ostetud restist jätkunud. Nii et vööosa on töödeldud miidriga (mis Vintage-projektile sobilikult on kinnitatud käsitsi) ja nööbi asemel kasutasin haake, mille sain ühest Zürichi uskumatu kila-kola poest kord rongi saabumist oodates aega parajaks tehes ja mida oligi täpselt üks paar.

Seelik on aus, hoolimata voodritusest soe ja need hiiglasuured taskud on lihtsalt imelised. Kui ma sama lõike uuesti ette peaksin võtma (ja suure tõenäosusega ma seda ka teen), siis viimistlen värvli kindlasti nii, nagu seal ette nähtud, kuna praegu kipub see natuke venima, kui taskutesse midagi vähegi raskemat panna. Aga patt oleks neid oivalisi taskuid ju mitte kasutada!

AlleRaa: valisin vist antud kanga jaoks natuke lahja miidri, ta sõna otseses mõttes ei veni, vaid annab natuke järgi, aga selle tulemusena hakkab värvel (kergelt küll, aga ikkagi) lotendama. Liimiriie on väga hea mõte, katsetan - mul on nagunii plaanis seeliku alumine serv veelkord lahti võtta ja paelkandiga viimistleda.

Vana koer pole iial liiga vana

Minu suhe õmblemisega on seni olnud pehmelt öeldes olematu - koolis õmblesin nii põlle, pluusi kui laudlina, aga sellega asi ka päädis ja hilisemate soperdiste valgusel olin juba lootuse kaotanud. Aga selle aasta jõulude ajal kodus kardinaid palistades ja muid sirgeid õmblusi teostades tekkis äkki vastupandamatu tung ka midagi keerukamat meisterdada. Ja ennäe imet, kui 1.tükid on õigesti välja lõigatud ja 2.õmblused kohe maha pressida, saan ma vähemalt omaenese arvamuse kohaselt ka veidi keerukamate asjadega päris kenasti hakkama. Nii et lubage esitleda, minu kolmnurksed kudumikotid (juhendi leiab Google "pyramid bag" tippides hetkega, sestap ei hakka linke lisama).
Kõike esimene, natuke kööbakas, aga sellevõrra armsam. Siseservadel on pahupool väljas, aga kuna M kinkis mulle jõuludeks siksakkäärid, näeb isegi seest igati kobe välja.

Number kolm (number kaks oli mitte eriti õnnestunud eksperiment) , mis on õmmeldud Boucharast  ostetud vahariidest - ma küll lubasin endale, et lisaks oma lõngavaru drastilisele vähendamisele püüan ära kasutada juba (ohjeldamatus koguses) olemas olevad käsitöömaterjalid ja neid mitte juurde osta, aga sellest kangast ma lihtsalt ei suutnud ostmata mööda minna - vastupanu täppidele on minu puhul asjatu.

 

Pärast veel paari katsetust leidsin uue lõike, mille järgi saab teha ka selliseid kotte, millel on kõik õmblused seespool (soovitan soojalt lugeda kogu blogi),  ja tegin FabricShackist (mille avastamise eest suur aitäh ühele mu blogosfääri lemmikutest Karoliinale) ostetud imeilusatest kangastest  kaks kotti, ühe kingiks

 

ja ühe endale.

 

Nende ilu on lisaks praktilisusele ka selles, et isegi "päris" lapitööni mitte küündiv isik saab ära kasutada kõik sellised kangajupid, millega justkui midagi muud teha pole, aga mida ära visata ka ei raatsi. Kollasel kotil näiteks on sees kangas, mille ostsin kunagi ammu Pariisis lihtsalt sellepärast, et sellesse on sisse kootud mesilased ja mida ma polnud selle kotist isegi mitte välja võtnud, kleidikoti lukuotste bordoopunane atlas on jupikesed diivanipatjade õmblemisest ülejäänud kandipaela ja kleidikoti sang on õmmeldud samast kandist, mille vahele sai jupp punast valgete täppidega kommipaki paela.

Saaga lõpp

Jaanuaris sain pärast 3 aastat ja 9 kuud sain valmis oma esimese steekidega kampsuni, mille puhul leidis taas tõestust see, et nüri järjekindlus viib sihile, aga samuti see, et koera saba on reeglina praktiliselt võimatu ületada. Kuna aega läks nii kaua, siis märgin epopöa eraldi postina üles ja annan ka lühiülevaate kogu saagast:

2008 märts - alustan suure hooga kudumist

2008 mai - lõikan oma esimesed steegid. Kõik istub nagu valatult.

2008 juuni - alustan käiseid

2009 märts - käised küünarnukini valmis

2009 aprill - käised osutuvad liiga kitsaks ja lähevad harutamisele

2009 september - avastan, et kogu selle aja lõngakorvis vedelenud kehaosa esipool on Toskaana päikese alla kollaseks pleekinud. Pärast kolmandat käsipesu erinevate KINDLASTI toimivate vahenditega viskan jonnakalt kollaseks jääva kampsuni kehaosa pesumasinasse ja võtan sealt välja midagi, mis sobib kõige paremini selga minu väikearvutile. Pistan kogu kupatuse nii sügavale korvi kui saan ja püüan sellele mitte mõelda.

2009 september - tellin uue sinisekirju lõnga ja löön üles uued silmused

2009 november - uus keha on käeaukudeni valmis

2010 jaanuar - löön üles silmad uutele varrukatele

2011 november - varrukad valmis, steegid lõigatud. Avastan, et varrukad on taas liiga kitsad ja umbes 30 cm tuleb uuesti kududa.

2011 detsember - kõik tükid valmis. Ostan sinist niiti ja teostan esimese masinõmmeldud steegi oma elus. Ainsana on tegemata käeaugu-ja varrukasteekide katted

2012 jaanuar - õmblen paika steekide katted. KAMPSUN ON VALMIS

Paber ja käärid (seekord kivita)

Arvuti kaustasid koristades leidsin kunagi ammu salvestatud paberivoltimise õpetuse (täpsemalt on tegu lilledest kokku pandud palli ehk kusudamaga (薬玉)).Tollal ei jõudnud asi ühest lillest kaugemale, ehkki nagu minuga harilikult juhtub, materjali reklaambuklettide näol kogusin ma ohtralt. Aga seekord oli tähtede seis paberi-alaselt mulle ilmselt soodsam, mis tähendab, et kaustad on endiselt sassis nagu Kört-Pärtli särk, aga mina pühendasin ülejäänud osa päevast voltimisele, lõikamisele ja kleepimisele.

Tavaorigami on äärmiselt algajasõbralik, kuna selleks pole vaja ei palju ruumi ega spetsiaalset varustust (sest vaevalt ka kõige enesekindlam algaja püüaks midagi Eric Joiseli loomingu sarnast valmis meisterdada). Lisaks saab suhteliselt väikese vaevaga vägagi muljetavaldavaid tulemusi: voltimine ise pole tänu lugematutele netis liikuvatele õpetustele kuigi keerukas, ainus tingimus on, et seda tuleb teha väga korralikult - võtab küll rohkem aega, aga see tasub kuhjaga ära. Muuseas on see hea võimalus kasutada ära kõiksugu kriitpaberist voldikud, tasuta ajalehed ja muu pahn, mida postkast alatasa täis on, sest voltida saab praktiliselt kõigest. Muidugi on olemas ka spetsiaalne origamipaber, aga see tundub mulle igas mõttes selge raiskamine. Mina igal juhul voltisin täiesti tavalisest kontoripaberist ja olen vähemalt ise endagi häbematult rahul.

Videoõpetuse leiab siit ja juhised detailide kokkupanekuks siit. Selle kusudama kokkupanekul kasutasin kõige tavalisemat liimipulka ja erinevate osade kuivamisel fikseerimiseks plastmassist pesupulki, allolevate siniste lillede juures aga vedelat kontoriliimi ja pikki kirjaklambreid. Viimaste juures on muuseas ka hästi näha, miks tuleb voltida  täpselt ja korralikult - lilled on viiest kroonlehest kokku pandud ja kuna viimased olid kõik natuke erinevad, pole südamik ilusti sümmeetriline.

Teine asi, mida tuleb teha väga korralikult ja oodata pigem kauem kui liiga vähe, on kleepimine - mina jätsin oranžhi palli pesupulgastatult üheks ööks ja kroonlehed kirjaklambritega lausa mitmeks päevaks seisma (viimane tulenes suures osas muidugi sellest, et ma lihtsalt unustasin need sahtlisse).

Järgmiseks tahan Carmen Sprungi Karambola-skeemi katsetada kalkaga ja suures formaadis, aga selleks on ilmselt karkassi vaja, sest ehkki elemendid hoiavad tänu ohtratele sirgetele murdejoontele väga hästi vormi, tundub kalka mulle siiski nii õhuke, et ilma toeta see püsti ei püsi. Aga see jääb arvatavasti juba järgmisesse aastasse...

Ja siis veel natuke silmailu:

Sipho Mabona

Pilte ja veel pilte

Origamikleit

Paberist linnad

PINTEREST

Pojengiroosa

Ma olen juba ammu oma emale peale käinud, et ta lubaks mul talle midagi kududa. Viimaks, pärast pikaajalist sihikindlat mõjutamist, ta murdus ja jäi nõusse ning isegi tuli minuga kaasa lõngapoodi, et enesele meelepärane materjal ja värv valida. Valituks osutus Meriseta 103 ja ma lõin sellele kohe koju jõudes innukalt vardad sisse, et kududa esimest korda elus PROOVILAPP. Ja asusin pärast väikest arvutamist õhinal asja kallale, sest plaanis on eksperimenteerida: koon korraga kahelt poolt varrukaid, mis saavad selja pealt kokku silmatud, ette aga tuleb pitskoes neljakandiline ja vertikaalis kootud tükk. Hetkel on valmis 3/4 varrukaid ja 2/3 pitsiosa, nii et vaikselt, aga edeneb. Lõng on muidugi oivaline - muster joonistub imehästi välja ja loodan väga, et ta säilitab oma pehmuse ka valmis kudumina. Ostsin spetsiaalselt selle kampsuni jaoks ka oma esimese paari roosipuust vardaid ja sestap on kudumine tõeline nauding. Muuseas, ma olen eneselt juba mõnda aega küsinud, millal ilmub 600 lehekülge pikk doktoritöö teemal "The Way of Silk/Cashmere/Yak (sõltuvalt siis kirjutaja eelistustest): hedonism in contemporary knitting"?

Poes tundus lõng beebiroosa, aga kootud pind ise on sellist värvi, mille kallal ma tükk aega nuputasin, kuni ühel hetkel taipasin, et sellist värvi on ju pojengid. Ja kuna endiselt puudub mul tehnika, aga ma ei tahtnud, et see post jääks sama kurvalt piltideta nagu eelmine, siis lisan siia ühe mulle nii armsa Redouté portree temast (pilt saadud siit).

Inglitest ja inimestest II

Seekordsel kojutulekul, enne neljatunnise sõidu alustamist Frankfurti (püüdes maha tõmmata kõik read nimekirjas à la „enne kodust lahkumist kustuta tuli“) panin särgi kogemata kiiruga pahempidi selga. Tavaliselt pidavat see ju kõik asjad ka pea peale keerama, eks? Aga tundub, et alati see paika ei pea, sest nii Deutsche Bahn kui Air Baltic olid seekord piinliku täpsusega graafikus, lennujaamas välisuksest väljudes sõitis ette buss number 2 ja kui ma bussiterminali jõudsin, siis teatas tabloo, et kord poole tunni jooksul väljuv kodubuss saabub peatusesse täpselt minuti pärast.

Innustatuna sellest ja naeruväärselt heast arvamusest oma kudumisoskusest panin ennast kirja selleaastasele Haapsalu salli võidukudumisele. Oma osa mängis muidugi ka see, et seekordne võistlus võib jääda viimaseks – järgmisel aastal toimub hoopis kooskudumine. Ma polnud Haapsalu Käsitöömaja ette saabudes veel otsustanud, kas lähen kuduma või hoopis kudumist ja hiljem salliraamimist õppima. Aga läksin kuduma ja tagantjärele on mul kangesti hea meel, et seda tegin: ma ei ole kaua nii hasarti läinud, ent samas ei olnud see tahtmine iga hinna eest võita, sest ma olen selle sallinduse koha pealt ju siiski täielik algaja. No ja muidugi on mul kangesti hea meel ka saadud auhinna üle – sest auhinna ma sain ja mitte kõige suurema proovilapi eest, nagu ma arvasin (ma koon ikka kangesti lõdva käega), vaid hoopis kõige kaugemalt tulijana.

Ja inglid? Muster, mida me kudusime ja mille nimi on rätikiri (Saara sel sügisel ilmuvast uuest Haapsalu rätikute raamatust), on minu meelest kangesti inglitiibade moodi. Aga ennekõike kohtusin ma terve hulga inimestega, kellele mõeldes naeratus näole tuleb. Ja kui laps äkki lihtsalt niisama, heast peast äkitselt naeratab, siis prantslased ütlevad selle peale un ange passe ehk siis siit läks ingel mööda. Minu inglid olid muide väga reaalsed – ennekõike muidugi Meka, kes on ennegi mu hea vaim olnud ning kes on lisaks aukartustäratavale tublidusele igal rindel ka äraütlemata kena inimene. Siis Liis, kelle töid-tegemisi ma olen juba ammu imetlenud ja kes läkitas mulle Mekaga imelise paki: 2 tokki krapipunast, 2 kaselehtede- ja indigorohelist ja 2 indigosinist lõnga. Ma aeg-ajalt võtan nad kingikotist (mis läheb tulevikus kasutusse suuremate pooleliolevate kudumite hoidlana) välja ja imetlen neid. Ja ei suuda seniajani uskuda, et need on kohe päris minu omad. Suur aitäh Sulle, Liis!

Ja muidugi on sedasorti rõõmu ja lahket meelt toovad vaimud terve Haapsalu käsitööselts ja kõik need inimesed, keda ma seal kohtasin. Ma olin muuseas täiesti pahv, kui Siiri Reimann isiklikult mulle õnne soovis – nii pahv, et ma ei tundnud teda äragi...

Igal juhul save the date - 5. august 2012. Ettevõtmine on seda kuhjaga väärt.

P.S. Pildimaterjali puudumine johtub tehnika puudumisest. Eks kunagi täiendan.

P.P.S. Millalgi tuleb ka nr I ehk ülevaade Londonis-käigust, sestap säherdune pealkiri.

P.P.P.S. I will do my best to translate this whole thing also in some Central European language soon. But in the meantime - mark 2012, 5th of August in your calendars! It's when the next Haapsalu Shawl day will take place and believe me, it's worth it!

pudipadi

...

Pole ikka õige see, et tublidus on ainult inimkonna nuhtluseks. Tänu sellele, et tõusin kell 8.00 üles, et viia lõpule koristamise esimene etapp, nägin vaat selliseid asju

Lingid

Püüdsin korrastada oma boomarke, aga see päädis peaaegu närvivapustuse saamisega, sest neid on liiga palju. Sestap siis erinevad õpetused-asjad hoopis siia.

Õpetus viikingipapude valmistamiseks
Õpetus, kuidas krediitkaardi abil kangatrükki teha
Õpetus väikese (kosmeetika-, varda-, mille-iganes) koti (box bag)valmistamiseks
Õpetus, kuidas katta kangaga plastmassist mõõdulint
Õpetus origami-õite (ja neist palli) valmistamiseks
Õpetus, kuidas valmistada rinnahoidjast teatrikott

Two down, 5 to go

Ma ei ole hoolimata suure suuga antud lubadusest siiski inglise keeles kirjutama hakata suutnud, aga kuna mulle see ütlemine nii väga meeldib, siis vähemalt pealkiri tuleb selline.
Aga eelnevalt toodud nimekirjast on tõepoolest tervelt kaks eset valmis: kampsun ja käpikud.
Käpikute koha pealt poele öelda muud, et muster on seesamane Selbu modern, kohaldatuna muidugi, lõngaks Raasiku "meriino" (millest paremat valget/naturaalvalget lõnga ma ei tea) ja baretist üle jäänud Koigu sinine, varras 2,0 ja hirmus head soojad on.

Aga kampsun, see kampsun... see pagana kampsun ajas mu peaaegu hulluks. Esimene versioon tekitas mul üle kere sügelust. Ehkki pärast selgus, et asi pole hoopiski Rowan Soft Luxis, mida ma ebaõiglaselt allergeenluses süüdistasin, läks see igal juhul heategevaks otstarbeks. Teine versioon sai valmis paari kuu eest, ma pesin ta ära, panin selga ja tõdesin, et soomusrüüd (vähemalt sellisel kujul ja sellist värvi) ma enesele ei soovi. Nii et nüüdseks on see üles harutatud ja lõng ootab, et temast tehtaks vaipu või midagi muud terariistale läbistamatut (ehkki peab ütlema, et palmikud olid sellest võrratult ilusad, ehtne šoti aran-lõng siiski!). Versioon number kolm valmis üle kivide ja kändude, sest mingil hetkel lükkus käsitöö tagaplaanile ja siis kügelesin ma ligi kuu aega, et kududa valmis viimane jupp varrukast. Nii et nädal tagasi jõudsin selleni, et õmblesin kokku küljed, panin kampsuni selga ja hakkasin peegli ette astudes kõva häälega kiruma (hea, et mu koer teab eesti keeles ainult söögiga seonduvaid termineid). Sest kampsun oli mulle lootusetult suur. Siis ei pidanud ma enam vastu, haarasin oma Solingeni käärid ja samal ajal kui Kennet Branagh kuulutas "I will fetch you a hair off the great Cham's beard, do you any embassage to the Pygmies, rather then hold three words conference with this Harpy", lõin ma need otsustavalt kampsunile turja ja lõikasin ta umbes 20 senitmeetrit kitsamaks (ehk siis mõlemalt poolt välja 10 cm tüki).
Ja kõige hämmastavam oli see, et see töötas: kampsun sai parajaks, mina sain katarsise oma geniaalsusest ja lisaks sellele õppisin siva ära kokkusilmamise, sest harutatud servad vajasid midagi tavaõmblusest tugevamat. Kusjuures tulemus oli niivõrd ilus (minu üks põhiprobleeme ongi alati olnud viimistlemine, sest ma olen liiga kannatamatu ja laisk korralikuks kokkuõmblemiseks), et ma kaalun tõsiselt sama tehnika, s.t. servade äralõikamise ja kokkusilmamise kasutamist ka järgnevate asjade juures. Mis tähendab muidugi, et neid ei saa enam harutada... aga vähemalt minu puhul on see ainult positiivne (mu harutamisrekord on 10 korda).

Lõnga läks 1034 grammi, varras 4,5 Boye, aega (kudumine) 2 nädalat, aga kui kogu protsessi arvestada, s.t. alustada 1. variandist, siis ligi 9 kuud. Muster aga on "Mani di Fata" oma, mis on omakorda Gianfranco Ferre knock-off.

Et encore...

... on elu väga ilus.
Meka pakkus välja väikese eraviisilise pakivahetuse. Ja siis, pelgalt 3 päeva pärast seda, kui ta oli mulle teatanud, et pakk on teele pandud...

Ja paki sees oli

ning

Suur aitäh Sulle, kallis Meka!

Seitse surmapattu

Hoolimata imminentsest hospitaliseerimisest on mu tuju suurepärane, sest ma loodan horisontaalis veedetava aja jooksul kudurindel suuri asju korda saata. Seda enam, et pooleli on massiliselt asju (ja nüüd järgneb nimekiri, mida hakkan järk-järgult maha kriipsutama ja pilte lisama):

1. Põikipidi kampsun
2. Selbu käpikud
3. Zum Dirndl
4. Mystic Star
5. Esimene steek
6. Sylvi
7. Longbourni sokid

Lisaks sellele olen juba saatnud suuri asju korda ajakirjanduse alal, ent sellega kekkan siis, kui artikkel ja fotod on ilmunud. En attendant aga väike idee sellest, millega ma lõngaraha saamiseks tegelen

La vita è bella

... eriti siis, kui sind kingitustega üle külvatakse.
Algusest alustades sain M. vanaema käest sünnipäevaks sellise raamatu

Seejärel saatis Melaguendy, kellega sain tuttavaks tänu Raasiku lõngaafäärile number 2, mulle 2 komplekti imelisi silmusemärkijaid, mille ta oli minu jaoks meisterdanud. Grazie di cuore, Barbara!
Ja täna hommikul tõi postiljon mulle veel ühe imelise raamatu, nimelt Asuka käest - otse Jaapanist ja midagi, mida ma olen kohutavalt kaua tahtnud.
Quindi ora non ridere, Asuka (casomai leggi questo post) ma 本当にありがとう!

1. vaatus. Uvertüür

Isetegijas toimub oivaline projekt nimega
Ehk siis ingliskeelse nimega stashbusting.
Ma kaalusin oma lõngakraami spetsiaalselt selle projekti tarvis ära ja laias laastus tuli kokku 25 kg. Mis muidugi ei takistanud mul uue aasta esimestel päevadel VEEL lõnga osta. Aga nagu öeldakse, esimene samm sõltuvuse ohjeldamisel on sõltuvuse tunnistamine (ma pole küll väga veendunud, et ma oma sõltuvust ohjeldada soovin, aga...).
Igal juhul on esimesed 300 g langenud, seda nimelt My So Called Scarf näol.


Varras 8 (hoidsin elus esimest korda nii jämedaid vardaid peos), lõngaks Filati Campolmi heidelõng, salli sisse läks niisiis 3 100-grammist tokki.
Mulle meeldib enesele väga selle lõnga tekstuur, sestap üks pilt ka lähemalt.

Muuseas, täna hommikul avastasin, et ma olen oma sidurnipuu ise kihva keeranud, nimelt sellega, et ma ta tuppa tõin. Viisin puukese nimelt kolme päeva eest uuesti õue, ehkki süda tilkus enesel verd, sest tema suvisest tihedast lehestikust oli järele jäänud täpselt neli lehte. Aga hullemaks minna ei saa, mõtlesin am endamisi. Ei läinudki, ühe lehe murdsin transpordi käigus veel ära, aga need viimase kolm püsivad hoolimata märatsevast uragaanist nagu liimitult. Õue viies tuleks muld ja juurekael ilmselt millegagi kinni katta (mina kasutasin ühte Camilla ohtratest tekkidest), kuna kastmisel (mis, nagu ühest siinsest aiandusfoorumist teada sain, on kohustuslik ka talveperioodil) võib minu aru järele vaesekesel lihtsalt külm hakata. Nii et sidrunipuu EI TAHA OLLA TOAS.

Talv

Ka Itaalias on talv. Sain seda oma nahal tunda, kui hommikul ärgates maa valge oli. Ja mina arvasin naiivselt, et siin on SOE maa...

Talvega sobilikult ka üks kudum, ainus, mille olen suutnud viimasel ajal valmis teha.
Mustriks taas Selbu modern, aga seekord Raasiku 6/3 valgest ja Koigu sinisekirjust. Varras 2,5, lõngakulu u. 60 g valget ja 25 g sinist. Mulle endale meeldib kohutaval kombel (inspiratsiooniallikaks, õigemini pesuehtsaks ilmutuseks seejuures oli Alexandra blog - kui ma peaksin koostama netipäevikute edetabelit, siis see oleks kindel kandidaat esikohale). Pooleli on käpikud selle juurde, kusjuures elus esimest korda kasutan ma mõlemat kätt kudumisel ja edeneb kangesti hästi - ma poleks iial uskunud, et "continental knitting" (või mis iganes ta pagana nimi on) mulle kunagi selgeks saab. Õppisin selle video järgi.

Ja siis üks vidin, kolapoest sentide eest ostetud kastekann (üks kuuest kastekannust õigemini), millele ma naelaga augud sisse tagusin. Taustaks lumi meie jõe kallaste.

Kook

Tahtsin teha tavalist inglise keeksi. Aga siis avastasin, et kapis on ainult väike nurgake võid, koogi sisse aga oleks seda tarvis ligi 150 g. Ent kus häda kõige suurem, seal internet kõige lähem (il en va de soi, et poodi ei viitsinud ma minna). Kust ma leidsin huvitava koogi, mida tehakse mitte või, vaid õliga. Sestap siis miksisin kaks retsepti kokku, lisades aineid, mida mul kodus oli.
Kook jahtub praegu, aga ma tegin prooviportsjonid, milledest ühe testisin kohe ka ära. Ja mulle endale meeldib kohe väga, nii et enesele meelespeaks ja ilmarahvale õpetuseks panen tema retsepti ka kirja. Minu meelest päris hea ja natuke jõululine kook tee juurde.

250 g jahu
kotike küpsetuspulbrit (10 g)
100 g peedisuhkrut
50 g rafineerimata roosuhkrut ehk pruuni suhkrut
u. 50 g ehk väikese kohvitassi täis oliiviõli.
Ja täidiseks korralik kamalutäis rosinaid, apelsini-ja näsasidruni (mida see vaene puu on küll teinud, et tal eesti keeles nii jõle nimi on?) sukaadi ning sorts Alchermest (aga selle asemel saaks ilmselt edukalt ka rummi tarvitada).

Esmalt panna rosinad tunnikeseks alkoholi sisse likku. Siis valada õli väikesesse potti ja panna tulele ning praktiliselt kohe segada sinna sisse pruun suhkur. Siis tuleb kogu kupatust kullipilguga jälgida, et tekkiv segu karamellikänkraks ei muutuks. Mina võtsin tulelt ära siis, kui suhkur hakkas tillukesi känkraid moodustama, aga osaliselt juba sulanud oli. Segasin sinna sisse rosinad koos alkoholiga ning sukaadi ja panin hetkeks uuesti tulele, sest vastasel juhul kleepub õli sees sulatatud suhkur kõvasti anuma põhja külge kinni.
Eraldi kausis segasin ükshaaval munad ja valge suhkru ning lisasin küpsetuspulbriga segamini sõelutud jahu. Lõpuks lisasin jahtunud õli-puuviljasegu ja segasin korralikult läbi. Tulemuseks oli muuseas täpselt mannavahu värvi tainas, sest Alchermes on erepunane. Lõpuks segasin juurde veel neli uhmris hästi peeneks tehtud nelgipunga ja kaks kauna kardemoni.
Jätsin taina umbes pooleks tunniks seisma. Seejärel vooderdasin küpsetuspaberiga pikliku vormi ja valasin taina sellesse. Ning 220 kraadi juures ahju - kook on valmis siis, kui tikuga proovides viimane puhtaks jääb.
Kahjuks on kook helepruun - ma lootsin ise salamisi, et äkki jääbki roosaks.
Pärast üritan teha ka fotod, aga praegu lähen oma sibulakeedist segama.

Rünnak jätkub

nii Teise Maailmasõja-aegsel Prantsusmaal



kui ka sokirindel.
SKA Mystery Socks, mille juures kasutasin ära terve hulga lõngajuppe - väga kiirelt valmivad ja tohutult soojad sokid. Varras 2,5 ja 2.



Minu esimesed Wollmeise-sokid. Lõng ja värvid on tõesti oivalised, ehkki ma olen reeglina kirju lõnga suhtes üsna negatiivselt meelestatud. Keras ja kududes tundub nagu puuvill, aga väga hea soe. Selle ainus probleem on see, et ta annab värvi, küll mitte palju, aga siiski. Ent võib-olla pesin ma sokke ka liiga kuumas vees. Eks järgmine kord näeb.
Muster pärineb muuseas webzine'st Knotions ja kannab nime "Hanging Vines". Ilmselt koon ma seda veelkord, aga nüüd juba varbast alustades. Ja teen järjekordsed põlvikud (ei tea, kas sellel haigusel on teaduslik nimi ka, kui kõik sokid põlvikuteks "lähevad"?).
Varras 1,5 Addi.

Ning lõpetuseks käeharjutus ehk Kate Gagnoni Selbu Modern barett. Ma pole kahe värviga nii ammu kudunud, et enne kampsuni juurde asumist otsustasin midagi väiksemat ette võtta. Ma pole ise temaga eriti rahul, sest vardad olid lõnga ja minu lõdva käe jaoks liiga jämedad, aga kaugelt augud ei paista ja muster ise on imeilus. Ning müts on soe.
Muuseas, alles pärast selle valmimist nägin Ravelryt lapates, et Freddy on enne mind üks ühele samade värvidega mütsi teinud. Äkki siiski on olemas mingisugune "eesti geen"?

Kaks ühes

Minu panus värvispektrisse, seekord kahe kuu eest korraga.
Oktoobri pruuniks on mohäärist, sokilõngast ja pärlitest müts. Ma tahtsin endale midagi 20. aastate stiilis pähe juba ammu, aga siis sattusin Ravelrys Jenny cloche'i peale. Ja poole päevaga oli müts valmis. Aga selle viimistlemise, kaunistamise ja pildistamise peale läks ligi neli kuud.


Teine värvispektri töö aga on minu suursaavutus traadiväänamise alal. Leidsin hiljaaegu Wigjigi lehekülje, kus on oivaliselt selgitatud mulle kõige suuremat peavalu tegevaid võtteid ehk siis ümmarguste aasade keeramist (ja tänu millele jõudsin arusaamisele, milleks/et mul on vaja ümarotsatange). Juba ammu olid mul olemas laavakuulid, jõepärlid ja pärlikapslid, mis ootasid pikkade silmadega oma aega. Mis siis lõpuks ka saabus ning nüüd on mul uus käekett.

(Idee pildistada ehteid raamatute peal tuleb muuseas Lucy blogist, mis on ka igas muus mõttes väga inspireeriv koht).

Attack of the killer socks

Üks vingemaid filme, mida ma näinud olen


Aga sokid ründavad, kuna ma viimasel ajal neid ohjeldamatult koon. Praegu on pooleli SKA November Mystery, kuna see on suurepärane võimalus testida, kuidas mu tulevase uue mantelkampsuni lõngad koos välja näevad. Aga just said valmis Estheri sokid Stephanie van der Lindeni mustri järgi. Kuidagi eriti kevadised tunduvad ja sellepärast ristisin ma nad enda peas õunapuuõiteks.


Et mulle on hakandu hirmsal kombel meeldima sokkide varbast alustamine, siis tegin seda ka antud korral. Nii et ajutise ülesloomisega ja mähitud silmadega ehk short-row varbaots (tegin 5 rida "kitsendust", kuna mul on õnneks üsna lapikud varbad), tavaliste õhksilmustega kannakiil ja erinevalt originaalist mustriline kannalakk. Lisaks kasvatasin poole sääre pealt ühe silmuse lilledesse juurde, kuna vastasel juhul oleks nad koledal kombel kiskuma jäänud. Ja eelviimase ning viimase mustrikorduse juures kahandasin jälle algversiooniks tagasi, kuna sel moel ei vaja nad ülevalpüsimiseks ei kummi ega paela.
Ilusad sokid tulid ja ma olen tohutult rahul lõngaga, mdia muuseas home turule passima lähen: 40% akrüüli, 60% villa, näeb välja nagu puuvillane ja on soe nagu villane. Selline roosamannaroosa mulle enamasti eriti ei istu, aga nende sokkidega läheb ta küll nagu rusikas silmaauku.
Varras 1,5 nagu ikka (ma koon lihtsalt nii lõdvalt) ja paari põlvikute peale kulus täpselt 50 grammi (järele jäi umbes 20 cm). Nii et lisaks kobedale välimusele ka igati ökonoomsed sokid, kuna tokk lõnga maksis 1.50. Aega kulus ligi kaks nädalat, aga soki number kaks tegin valmis kahe õhtuga "Die Hard" tetraloogiat vaadates. Nii et mul on vastupidi kui enamikel sokikudujatel näib olevat: mitte teine, vaid esimene sokk on valulik tulema, teine läheb juba ludinal.