Capecho?

Alustasin täna Norah Gaughani Capecho (no tule taevas appi, MIKS tal selline totter nimi peab olema? Ja MIKS see nii veidralt disainitud on?) kudumist ja seega oma elu esimest moodulkudumisprojekti. Pidades seejuures silmas Freddy ja Ingridi nõuandeid - ma pean tunnistama, et see asjandus meeldib mulle tunduvalt rohkem selle alumise servaga, mille Ingrid sinna kudus. Kui ka minu varrukatega keep hakkab telki meenutama, eks ma siis proovin ka. Praegu on valmis poolteist viisnurka, serva pikkus 12 cm ja ma palvetan endamisi, et ÄKKI pole see liiga suur... Lõngaks Raasiku valge "meriino", mis on midagi inetu pardipoja sarnast - alguses karm ja inetu ja natuke kudumismasina õliga koos, peale pesemist helevalge ja pehme ja hästi natuke karvane. Nii kui fotokas koju saabub, pildistan ja siis kekkan oma varraste sünnitusega.

Lõngamaania. III peatükk

...aga seekord vähemalt kasutasin ma juba olemasolevat, seismisest kollakaks läinud lõnga. Mille panin (ja muidugi unustasin) munavärvide sisse. Tulemuseks lõng, mille nimeks Anthon Berg - kuulsa taani šokolaadimeistri järele, kelle täpselt seda värvi dražeesid ja martsipanist mune me selle lihavõtte ajal kahe suupoolega sõime. Pas mal, eh?

Lõngamaania. II peatükk

Täna käisin Raasikul. Ja siia tahaks lisada terve lehekülje kilomeetrikõrguseid OOO'sid, sest et see on kvaliteet omaette. Ma oleksin hea meelega sealt kõik ära tassinud, aga suutsin ennast pidurdada ja piirdusin lõpuks tühise kahe kiloga... kuhu pagan ma kõik need lõngad ära panen? Diivani alla on uut kasti tarvis.
Aga ma jätkan oma lõnganimekirja, sest ma püüan juba mõnda aega saada sellest mingi ülevaate. Ehk see distsiplineerib natuke...
200 g Raasiku Artistic Rainbow

600 g Raasiku valge 3 keeruga
300 g Raasiku valge 2 keeruga
300 g Raasiku tumehall 3 keeruga

250 g Raasiku helesinine 2 keeruga ja 550 g sinist ja valget heiet ei loe, see läheb G. vennakesele kingituseks (iga vabandus on hea, mis?)

Fantastiline valgus (ja võlukunsti värv)

Ma liitusin juba mõnda aega tagasi Mystic Light kooskudumisega ja nüüd nuputan, mis lõnga selleks kasutada. Et see on minu esimene selline sall üleüldse, siis ma juurdlen ja juurdlen ja ei oska välja mõelda, et mida siis täpselt võtta. Tahaks midagi sellist, mis valguse käes veikleks (mitte sädeleks) ja seega peaks tegu olema siidiga, sest tee mis sa teed, aga villast ei saa mingi nipiga veiklema. Tohutult inspireeriv oli seejuures Susa imepärane foto, mille ta esitas selle nädala fotokonkursile ja mis on selline.
Ma ei mäleta Pratchetti täpseid sõnu, aga võlukunsti värv võiks ju tegelikult selline olla...
KAL lehekülg

Kodu, kodu!

Küll on hea jälle kodus olla! Hoolimata sellest, et ma tõmbasin oma pooleni kootud kampsunivarruka kolmandat korda üles. Ja sellest, et ma murdsin pooleks ühe oma uutest bambusvarrastest. Aga mul on uued vardad ja vanast kampsuni versioonist on vähemalt fotod alles + see suurepärane muster ühelt oivaliselt netileheküljelt (bedankt, Jessica!!!).

Lõngamaania. I peatükk

Mind on haaranud tõeline lõngahullus. Täna käisin Ravelry lehel ja vaatasin sealt pilte Andreast Cascine turul, kes samahästi kui annab ära lõnga (ja ilusat lõnga!) ja närisin küüsi, sest sinna ei saa ma enne kaht nädalat. Ma käisin küll kord turul, jah, aga nagu mul kombeks, VALEL turul (mitte Cascine, vaid Cure), nii et sealt polnud tõesti miskit võtta. Ostsin endale lohutuseks 99 sendi poest terve kuhja igasugu träni, aga kripeldama jäi see turuasi ikkagi. Nii et tagasi tulles on see üks kindel käik.
Tene kindel käik on Filati Campolmi, mis müüb taas kord fantastilisi lõngu ja mida ma olen kord kaugelt näinud, aga siis oli see kinni.
Kolmas asi, mille ma võtan ette järgmisel nädalal, on minek Raasikule. Mul on seal isegi heie ja lõng kokku lepitud, sest ma tahan A. & A. uue lapse jaoks teha koti ja beebiteki. Helesinised, kuna nad saavad juba teise poisslapse. Ka enne G. sündimist oli mul plaanis midagi nikerdada ja terve suur hulk lappe sai ka valmis, aga kokkuheegeldajat minust tol hetkel ei olnud. Nii et lähen uue eksemplariga uuele katsele.
Täna jõudsid kohale minu Inglismaalt tellitud Hunters of Brera kaamelivärvi lõngad, millest ma hakkan tegema Mani di Fata põikipidi pulloveri ja mis on sellised
Ja siis ootan ma kannatamatult oma kahte kašmiirlõnga, mis peaksid väga siva tulema, kuna tulevad ju ometigi samast riigist...

Esimene on sokilõng, aga ma sokke vist ei raatsi sellest teha. Pigem teen midagi hästi ilusat, sooja ja pehmet, näiteks järjekordse lühikeste varrukatega kampsuni. See on ka üks viimase aja hullusi, mul on neid juba kolm tükki "soolas": punane juugendmustriga, mida ma praegu koon, mainitud kaamelikarva ja lisaks sellele Vogue Knttingu Capecho. Millel on pealgi free tutorial.

Üheksa korda sõrme, üks kord villa

Ma proovisin siis ka lõpuks nõelviltimist. Tegelikult viltimist üldse, sest esimene kord, kui ma seebitasin pool tundi üht villalooriräbalat ja sellest sai lõpuks kokku, ee... midagi seebitaolist, ma ei arvesta. Üleeile ja eile õhtul, selle asemel et teha tööd ja siis oma madalamaid (või kõrgemaid? Ma ei tea, milleks käsitöö klassifitseerub...) instinkte rahuldama hakata, vasardasin alguses sukavarda ja siis korralikult valesse kohta ära pandud, nagu minuga mõnikord juhtub, ent siiski lõpuks leitud viltimisnõelaga rohelist villa. Ja ennekõike oma sõrmi. Ma ei tea, kas kogenud nõelviltijad kannavad töö juures raudrüüd või on nende nahk nii sarvestunud, et nõel sinna sisse ei tungi (või äkki läheb nõel neil sinna, kuhu NEMAD tahavad, aga mitte sinna, kuhu ta ise tahab?), minu käed igal juhul nägid välja nagu oleksin ma kohanud siilide armeed ja püüdnud neilt nende õunu röövida. Haavad paranevad õnneks kiiresti, täna kirjutan taas juba kõigi 10 sõrmega, aga üpris valulik kogemus oli see siiski.
Aga valmis nikerdasin ma sellise eluka. Foto on natuke nigel, aga mu aparaadi aku sai tühjaks ja sestap paremat praegast põle. Igal juhul on tegu rohelist värvi karuga nagu Priit Pärnal (selle peale mõtlesin alles siis, kui karu pea oli juba valmis, nii et otsene seos asjade vahel puudub). Ma lugesin tähelepanelikult läbi Mareli päkapikutegemise õpetuse ja... siis tegin ikka kõik teistmoodi. Ei, tegelikult ei teinud, ma lihtsalt ei kasutanud traati kere sees, sest mul polnud seda ja viltima hakkasin kell 23.00, ja tegin karu, aga mitte päkapiku. Aga õpetus on ju tegelikult universaalne, sellega saab mis tahes kolmemõõtmelisi asju teha. Et mulle meeldib vinti vahel üle keerata, panin karule ka helerohelised tiivad selga, mis on tegelikult riidest puulehed, mille ma kunagi ma ei tea milleks ostsin ja mis siiamaani vagusi seisnud on. Aga nüüd läks vaja.
Siinmail kingitakse naistepäevaks mimoose. Ja sestap siis foto karust ka kesk õitsvaid lilli, ta sobis sinna nii hästi.

Targa Saalomoni sõlmed

Minu Saalomoni sall venib järjest pikemaks. Üks tokk on juba ära kootud ja teine kahaneb jõudsalt. Väga ilus muster, aga jääb vist hea soe kaela ümber, eriti kui ma teen valmis selle plaanitud kahemeetrise tuttidega salli (kuna narmaid pole ma elu sees sallinud, ehk vist sellepärast, et neile lähevad näpud kole kergesti taha).
Aga ma uurisin natuke seda, mida Saalomoni sõlm kui selline enesest üleüldse kujutab, ja avastasin, et tegu on vabamüürlaste eelkäijate Maestri Comacini tähisega. Nende olemasolu on atesteeritud kahe ediktiga langobardide ajast (kunigas Rothar, 643, ja kuningas Liutprand, 713), aga juba Plinius Caecilius kirjutab ühes oma kirjas keiser Traianusele neist meistrimeestest, kes Como järve ääres imekaunist villat ehitanud. Väidetavalt olid nad käsitöö sujuvalt ühendanud võrdleva religiooniga tegelemisega, sidudes omavahel kristluse-eelsed kultused, milledest võeti üle ka nende ehitustes korduvalt esinevad motiivid nagu madu ja omavahel põimuvad jooned (see tähendab palmikud). Nad rändasid vabade müüriladujatena ringi ja leiutasid lisaks võrratute hoonete püstitamisele oma ametisaladuste kaitseks ning üksteise äratundmiseks sümbolid ja ka salakeele...
Saalomoni sõlme esineb rohkelt rohkelt sünagoogides ja sestap seostati see ka kuningas Saalomoniga, ehkki sümbol ise on tunduvalt vanem (vanimad leiud kiviajast) ja tuleb iidsest lõputu sõlme kujulisest sümbolist (mida kasutatakse Kabalas nelja peaingli vannutamiseks, ent mille allkujutatud kõige lihtsam variant pärineb Mesopotaamiast, kus sellega pöörduti kõigi nelja ilmakaare jumalate poole).
Nüüd aga lähen ja jätkan oma vabamüürliku salli heegeldamist.

Lihasööja pontšo

Ma ei ole väga tükk aega nii kaua ja nii kõvasti naernud nagu seda lehekülge lugedes. Mõned asjad, mis on kohutavaks kuulutatud, mulle tegelikult meeldivad... aga homeerilise naeru kutsub esile seal juures olev TEKST, DISKURSUS ja NARRATIIV. Leviataanikäpikud... Vote for Rose Kim!