Ma proovisin siis ka lõpuks nõelviltimist. Tegelikult viltimist üldse, sest esimene kord, kui ma seebitasin pool tundi üht villalooriräbalat ja sellest sai lõpuks kokku, ee... midagi seebitaolist, ma ei arvesta. Üleeile ja eile õhtul, selle asemel et teha tööd ja siis oma madalamaid (või kõrgemaid? Ma ei tea, milleks käsitöö klassifitseerub...) instinkte rahuldama hakata, vasardasin alguses sukavarda ja siis korralikult valesse kohta ära pandud, nagu minuga mõnikord juhtub, ent siiski lõpuks leitud viltimisnõelaga rohelist villa. Ja ennekõike oma sõrmi. Ma ei tea, kas kogenud nõelviltijad kannavad töö juures raudrüüd või on nende nahk nii sarvestunud, et nõel sinna sisse ei tungi (või äkki läheb nõel neil sinna, kuhu NEMAD tahavad, aga mitte sinna, kuhu ta ise tahab?), minu käed igal juhul nägid välja nagu oleksin ma kohanud siilide armeed ja püüdnud neilt nende õunu röövida. Haavad paranevad õnneks kiiresti, täna kirjutan taas juba kõigi 10 sõrmega, aga üpris valulik kogemus oli see siiski.
Aga valmis nikerdasin ma sellise eluka.
Foto on natuke nigel, aga mu aparaadi aku sai tühjaks ja sestap paremat praegast põle. Igal juhul on tegu rohelist värvi karuga nagu Priit Pärnal (selle peale mõtlesin alles siis, kui karu pea oli juba valmis, nii et otsene seos asjade vahel puudub). Ma lugesin tähelepanelikult läbi
Mareli päkapikutegemise õpetuse ja... siis tegin ikka kõik teistmoodi. Ei, tegelikult ei teinud, ma lihtsalt ei kasutanud traati kere sees, sest mul polnud seda ja viltima hakkasin kell 23.00, ja tegin karu, aga mitte päkapiku. Aga õpetus on ju tegelikult universaalne, sellega saab mis tahes kolmemõõtmelisi asju teha. Et mulle meeldib vinti vahel üle keerata, panin karule ka helerohelised tiivad selga, mis on tegelikult riidest puulehed, mille ma kunagi ma ei tea milleks ostsin ja mis siiamaani vagusi seisnud on. Aga nüüd läks vaja.
Siinmail kingitakse naistepäevaks mimoose. Ja sestap siis foto karust ka kesk õitsvaid lilli, ta sobis sinna nii hästi.
Foto on natuke nigel, aga mu aparaadi aku sai tühjaks ja sestap paremat praegast põle. Igal juhul on tegu rohelist värvi karuga nagu Priit Pärnal (selle peale mõtlesin alles siis, kui karu pea oli juba valmis, nii et otsene seos asjade vahel puudub). Ma lugesin tähelepanelikult läbi Mareli päkapikutegemise õpetuse ja... siis tegin ikka kõik teistmoodi. Ei, tegelikult ei teinud, ma lihtsalt ei kasutanud traati kere sees, sest mul polnud seda ja viltima hakkasin kell 23.00, ja tegin karu, aga mitte päkapiku. Aga õpetus on ju tegelikult universaalne, sellega saab mis tahes kolmemõõtmelisi asju teha. Et mulle meeldib vinti vahel üle keerata, panin karule ka helerohelised tiivad selga, mis on tegelikult riidest puulehed, mille ma kunagi ma ei tea milleks ostsin ja mis siiamaani vagusi seisnud on. Aga nüüd läks vaja.
No comments:
Post a Comment