Targa Saalomoni sõlmed

Minu Saalomoni sall venib järjest pikemaks. Üks tokk on juba ära kootud ja teine kahaneb jõudsalt. Väga ilus muster, aga jääb vist hea soe kaela ümber, eriti kui ma teen valmis selle plaanitud kahemeetrise tuttidega salli (kuna narmaid pole ma elu sees sallinud, ehk vist sellepärast, et neile lähevad näpud kole kergesti taha).
Aga ma uurisin natuke seda, mida Saalomoni sõlm kui selline enesest üleüldse kujutab, ja avastasin, et tegu on vabamüürlaste eelkäijate Maestri Comacini tähisega. Nende olemasolu on atesteeritud kahe ediktiga langobardide ajast (kunigas Rothar, 643, ja kuningas Liutprand, 713), aga juba Plinius Caecilius kirjutab ühes oma kirjas keiser Traianusele neist meistrimeestest, kes Como järve ääres imekaunist villat ehitanud. Väidetavalt olid nad käsitöö sujuvalt ühendanud võrdleva religiooniga tegelemisega, sidudes omavahel kristluse-eelsed kultused, milledest võeti üle ka nende ehitustes korduvalt esinevad motiivid nagu madu ja omavahel põimuvad jooned (see tähendab palmikud). Nad rändasid vabade müüriladujatena ringi ja leiutasid lisaks võrratute hoonete püstitamisele oma ametisaladuste kaitseks ning üksteise äratundmiseks sümbolid ja ka salakeele...
Saalomoni sõlme esineb rohkelt rohkelt sünagoogides ja sestap seostati see ka kuningas Saalomoniga, ehkki sümbol ise on tunduvalt vanem (vanimad leiud kiviajast) ja tuleb iidsest lõputu sõlme kujulisest sümbolist (mida kasutatakse Kabalas nelja peaingli vannutamiseks, ent mille allkujutatud kõige lihtsam variant pärineb Mesopotaamiast, kus sellega pöörduti kõigi nelja ilmakaare jumalate poole).
Nüüd aga lähen ja jätkan oma vabamüürliku salli heegeldamist.