Kevad jätkub

Täna hommikul sattusin pooljuhuslikult Emme blogi lugema. Ja olin täitsa pahv, kui nägin, et mulle on antud preemia minu blogi eest, hoolimata sellest, et see on kirjutatud M. jaoks arusaamatus keeles. Nii et midagi pole teha, ma pean ilmselt hakkama mõningaid asju ka muudes keeltes üles tähendama, ehkki otsustasin kogu kupatuse eestikeelesena hoida, kuna ma kirjutan ju ennekõike iseendale, aga mitte teistele. Ja nii tubli ma pole, et Ingridi või Muhvi kombel kahte blogi pidada. Aga noblesse oblige, õigemini, excellence oblige!

I found out this morning that I was nomitated for a price for my blog by Emme, even if it is written in Estonian, and therefore I decided to begin to give a brief resumé about all the "haberdashery talk" also in English. After all, you can never practice a language enough and my English is a bit rusty, indeed...

Kevad, kevad

1. Mu lilla sall on valmis ja ma olen ise selle üle üliõnnelik. Just seda värvi, nagu kevadised kannikesed.
2. Mul on suur rõdul suur savipotitäis tilli ja peterselli - ja mina arvasin, et nüüd on taimedega kööga, sest muld oli kõik hallitanud.
3. Mul on rõdul teine potitäis 10-sentimeetriseid lillehernetaimi (mida ma pildistan siis, kui neile toed saab pandud, praegu on natuke nigel).

4. Mul on pooleli, õigemini veerandini aprilli roheline. Mis tuleb E. lõngast ja seega imepehme.

5. Ja ma ehk jõuan isegi oma kirjatöö valmis, sest mulle anti kolm kuud JUURDE!!!

*

And as promised... I finished my Mystic Light Shawl and am more than happy about it - I am completely euphoric. I used 70 g of laceweght cashemere from The House of Yarn and so it is soft like a dream and violet as my favorite flowers.
As for the green picture, it is dill (Anethum graveolens L.) and parsley (Petroselinum crispum) that I considered already lost because while I was at home, M. was too eager to water them and so even the pot was covered with mold (fungi). But just look, no, ADMIRE it now!

V.I.L.T.

Esimest korda elus viltisin, tänu Trikale, kes kutsub üles kotti vanutama. Ja et mul on kindel plaan A. le uue lapse puhul ikkagi miskit kinkida, siis mõtlesin talle beebiasjade koti teha. Aga oma suures nässukeeramishirmus tegin esialgu ühe hunditubakakoti, millest sai paelakudumismasina ja mõningate väikeste puupärlite kaasabil peen prillikot M.i emale.

Kootud Raasiku kahekordsest heidest nr. 3,5 varrastega, algsed mõõdud 20x10, pärast vanutamist 16x 8. Järelikult tuleb kududa tunduvalt suuremate varrastega ja üsna lõdvalt (seda nippi pean ma muidugi veel õppima). Aga viltimine/vanutamine meeldib mulle küll kangesti - ilmselt nikerdan veel mõned karud ka Mareli suurepärase õpetuse järgi valmis.
Mystic Light hakkab lõpule jõudma, viimasest osast on valmis 3 rida ja ma kavatsen ta üsna siva ära lõpetada, et siis Värvispektri aprilli roheline ka kunagi valmis saada. Aga nende kahe vahele peab mahtuma tohutu kogus akadeemilisust ja seesama beebikott.

Värvispekter: Märtsikuu lilla

Oehh. Viimaks ometi sain valmis oma märtsililla - vahepeal tekkis miskipärast tõrge ja ma ei suutnud seda veebruari lõpus (!) alustatud vidinat kuidagi lõpuni kududa, võib-olla sellepärast, et pidin pool üles harutama, kuna tegin parema käe vitsa kogemata valetpidi jooksma ja märkasin alles siis, kui peopesa oli juba praktiliselt valmis.
Niisiis, jalgpallifanaatiku (õigemine jalgpallifanaatiku abikaasa) kindad mängule kaasaelamiseks. Lõngaks Steinbach Wolle Jumbo (80% akrüüli, 20% villa - rudiseb küll, aga kindad peavad ehk sellise koostisega kauem vastu), mida kulus umbes poolteist tokki. Akrüül on ka ses suhtes reetlik, et kui villane pärast pesemist ilusti vormi tõmbab, siis sünteetika mitte, sestap on ka kindad sellised natuke mügarlikud - aga mulle endale nad meeldivad, eriti värv, mis on sügav ploomililla ja mida ma muidugi pildile ei saanud...

Aga kuna ma loen parajasti Ecot, otsustasin kinnastesse alateadlikult (sic!) sissekootud tähenduse dekodeerida (M.L. kudumisblogisid nagunii ei loe) ja tulemus on selline:
Tegu on esemega, mis koondab eneses eesti ja Firenze märgisüsteemi ning viitab ühekorraga mõlemale.
1. Lilla värv on Fiorentina (ehk Firenze jalgpallimeeskonna) sümbol, mis ühendab eneses punast (Firenze üks vapivärve) ja sinist (Eesti lipu esimene triip). Valge aga figureerib nii Firenze kui Eesti vapi-ja lipuvärvides.
2. Servas olevad picot'd on ühekorraga traditsiooniline eesti kinnaste kaunistus kui ka samas viide Firenze linnas lõpuks peale jäänud guelfide müürisakkidele.
3. Randme-ja pihuosa muster esineb eesti traditsioonilistel kudumitel, samas aga viitab Firenze linna sümboliks olevale liiliale (mis tegelikult on iiris, aga see on juba üks teine jutt).
4. Rannet ümbritsev vits esineb sageli kirikinnastel, viidates samas renessansiajal kasutusel olnud dekoorile, mida võib näha näiteks võlvkaarte servades.
Semiootikud, vaielge vastu, ma nagunii ei kuula.
Ja kui keegi soovib kududa samasugused kindad näiteks Umberto Ecole ning talle koos minu analüüsiga saata (ehkki temal kui piemontelasel pole sellest ei sooja ega külma, sest jalgpalli, eriti mingi Firenze meeskonda ta ei armasta ja põhja-itaallasena on ta ka külma suhtes tundetu), siis muster on selline:

Forza Viola (igas mõttes)

Köögist kostab jubedat jõuramist, sest M. kommenteerib täna mängu. Ja ma hoian siis ka varbaid (pöidlaid läheb kirjutamiseks tarvis), et nad ikkagi võidaksid. Mina olen oma panuse andnud: minu Mystery Shawl on real number 111 ja kindad praktiliselt valmis.
Kinnituskoodiks on seekord "hbongo", mis on peaaegu "bongo" ehk üks tüüpilisi Toskaana maiustusi (eesti keeles on neil kena nimi, "tuuleoad") no ja ma ei saa ju retsepti andmata jätta...
Maiustuse leiutas pärast François I abiellumist Prantsusmaale ümber asunud kurja kuninganna Caterina de' Medici kokk Popelini 1540 aastal koos keedutaignaga. Itaalia keeles on sõna tegelikult profiteroles, mis tuleb prantsuse sõnast profit ehk kasum (ju see oli siis kasulik äri). Retsept on tegelikult lihtne: valmistada 150 g jahust (250 ml vett, 50 g võid, 4 muna+ 1 tl suhkrut) keedutainas, lasta sellest küpsetusplaadile pisikesed tutsakad (saadavad taskud peavad olema umbes pingpongipalli suurused) ja küpsetada 20-30 minutit 200 kraadi juures, ahjuust kogu aeg kinni hoides. Võtke välja ja laske jahtuda. Ning nüüd on kaks võimalust: kui kasutada "standardretsepti", siis täidetakse tuuleoad vahukoore või keedukreemiga (mille sisse võib näiteks šokolaadi segada). Aga Toskaanas pannakse sinna sisse jäätist, laotakse pallikesed üksteise otsa püramiidi ja valatakse peale tulikuum (natukese piima ja veega sulatatud) šokolaad.

Kampsunid, sallid, infinitiivid ja mikserid

Mystery Light'ist on valmis esimesed 80 rida. Avastasin hiljem, et ma olen jälle "omal viisil" teinud ehk siis leiutanud isikliku ületõstmisega kahandamise viisi... Aga kuna see salli peal kummalisel kombel ei häiri, siis teen selle alustatud moel ka valmis. Nagunii tahan veel ühe kududa, selle siis juba algselt tellitud oranžist lõngast, ja eks selle juures teen juba "õigesti". Pilti ei saa panna, sest mu ringvarrastel on liiga lühike juhe ja salli ei saa laiali tõmmata.
Capecho seisab olude sunnil, sest kogu aeg läheb sallikudumise peale. Aga ma proovin selle siiski Ingridi kombel kokku nikerdada, sest mulle ei meeldi sugugi see justkui viimistlemata alläär. Praeguseks on valmis neli viisnurka ja ma ei suutnud vastu panna ning pesin nad ka puhtaks, et näha, kuidas lõpuks hoidma hakkavad ja kui suured nad umbes võiksid olla.
Tööd (ehk siis miksereid) on õnneks vähe, sest selleks poleks ka suuremat aega, pean lihtsalt ühe filmi valmis pigistama. Aega aga pole infinitiivide ehk minu Töö tõttu, mille pärast on kogu aeg selline tunne, et keegi hoiab püstolitoru otsaees ja karjub: Kirjuta, kirjuta! Ja ma siis kirjutan ja ahastan vahepeal, et küll on loll jutt, mis ma kokku käkerdan ja mida arvab selle kohta H. Aga nagu keegi kunagi ütles, jätta nutt ja hala! ja nii ma siis lähengi nüüd... kirjutama.

Mystic Light KAL

Ma ei suutnud kauem kannatada, et oranž lõng postkontorist ära tuua, ja hakkasin eile oma lilla lõngaga kuduma. Tulemus on hämmastav. Ma ei teadnudki, et mulle lilla nii väga meeldib - rääkimata sellest, et oi kui pehme see on ja kui hea soe sall võib tulla... Muster on fantastiline, sest isegi mina saan sellega hakkama, ehkki tegu on mu esimese pitssalliga üleüldse. Pits on see muidugi väikeste reservatsioonidega, kuna ma võtsin lõnga topelt ja sestap jätab kogu kaadervärk päris toeka mulje, ent natuuris on see siiski üpris õhuline. Aga anyway, mulle enesele ta meeldib - ja see on ju põhiline, mis?
Pildistada on sellist lillat muidugi suhteliselt võimatu, aga tegu on kannikesevärvi lõngaga. Või iirisevärvi. Alumine pilt tundub eriti "kampsunlik", aga sall pole siiski sugugi nii rohmakas, nagu sealt paistab.
Täna õhtul/öösel loodan esimese osa valmis saada, kuna ma harutasin vahepeal pool sellest üles (et ikka iseendale truuks jääda), sest et täna rõdul päikese käes kududes hajus tähelepanu päris korralikult ning sestap hakkasid ühe poole palmikud korraga keerama sinna, kuhu NEMAD tahtsid. Aga ma märkasin seda alles kümme rida hiljem.
Ja kes mõtles välja silmustemärkijad? Tahaksin sellele isikule isiklikult tänu avaldada, kuna tegu oli geeniusega, kelle poole kõik pitsikudujad iga päev viis korda palvetama peaksid.