Oliver Kruuda
Uksekell heliseb ning pereisa läheb tuhvlite lohinal avama. Ukse taga seisab Oliver Kruuda.
“Ega peremehel mingeid ajalehti või ajakirju müüa pole?” küsib ta sõbralikult.
“Milliseid?”
“Ükstapuha. Ma ostan kõik ära.”
“Noh... Mul on siin Eesti Looduse 85. aasta numbrid,” kratsib peremees kukalt. “Kas sobib?”
“Muidugi! Andke aga siia. Ehk on veel midagi?”
“Üks vana Noorus kärbeste tapmiseks on kah siin riiulil.”
“Väga hea! Võtan!”
Kruuda loeb peremehele raha peo peale ning lahkub rõõmsalt.
Villu Reiljan
Villu Reiljan puhastab püssi. See on vana kuulus elevanditapja, millega ta on Aafrikas sadu londisteid loojakarja saatnud. Jah, see oli ilus aeg – ta oli minister ning talle kuulus kõige kaunim president maailmas. Nüüd on kõik teisiti ja teda ennast jahitakse nagu metslooma.
“Kuradi sead! Raisad!” vannub kamina juures põlvitav Janno Reiljan, kes aitab vennal pabereid põletada.
“Olgu mis on, aga elusalt mina end kätte ei anna,” kinnitab Villu. “On sul ikka meeles, Janno, kuhu sa mulle leiba, pekki ja padruneid pead tooma? See murtud ladvaga kask minu jahimeheonni lähedal. Sellest saab nüüd minu kodu.”
“Sead, raisad!” kirub Janno.
Peeter Rebane
Peeter Rebane võtab telefoni ja helistab.
“Hallo, kas sotside peakorter kuuleb? Peeter Rebane siinpool. Teate, ma ikka kangesti tahaksin seda Sakala keskust lammutama hakata, aga teie sõdite seal muudkui vastu ja siis ma mõtlesin, et astun õige teie erakonda. Et sellega peaks nagu kõik probleemid maas olema. Eks ma erakonda toetan rahaliselt muidugi ka ja Angelisse on nüüdsest kõikidel sotsidel prii sissepääs. Helkur antakse ka kõikidele liikmetele. Niisugune kena pakkumine minu poolt. Head päeva!”
Rebane paneb toru ära.
“Soh, selle asjaga peaks nüüd korras olema,” ohkab ta kergendatult.
Toomas Savi
Toomas Savi helistab Kristina Šmigunile.
“Tere, Kiku!” alustab ta mesisel häälel. “Kuidas tervis on?”
“Pole viga, tänan,” vastab Kristina.
“No siis on tore. Kuule, mulle helistas Savisaar – no sa tead ju küll onu Edgarit! Vaata, tema tahab sinu ja Andrusega mõned pildid teha. Noh, ja mõned videod kah. Ma mõtlesin, et miks mitte. Onu Edgar tuleb ise Otepääle. Olge siis Andrusega hästi viksid ja tehke, mis onu Edgar käsib. Selge?”
“Nojah...” venitab Kristina. “Eks me siis teeme. Aga ega neid pilte ja videosid Eestis ei levitata? Ei tahaks, et isa näeb...”
“Ei, ei! Onu Edgar lubas mulle, et Eestis ei näe neid keegi. Oleme siis kokku leppinud!”
Mart Laar
“Kallis, kus mu vanad tööriided on?” nõuab Mart Laar.
“Keldris kasti sees,” vastab Katrin. “On sul neid tõesti jälle vaja? Kas Aaviksoo poleks võinud seda tööd ära teha?”
“Kallike, ta on ju tartlane,” seletab Laar. “Pärast on erakond tühja õlletaarat triiki täis.”
Ta toob keldrist kasti ja võtab sealt välja musta ülikonna, valge särgi ja lipsu, mida ta kandis peaminister olles.
“No aga sinu suurromaan Alfons Rebasest,” ohkab naine. “Nüüd jääb see jälle pooleli.”
“Mis teha, isamaa nõuab ohvreid,” kostab Laar. “Ja anna mulle riiulist see Makarenko raamat noortekolooniast. Tarvis läbi lugeda, mul on ju nüüd erakonnas need Res Publica poisid. Peab kõigeks valmis olema.”
Arnold Rüütel
Ingrid tuleb tuppa, mingisugune musta kilekotti keeratud nässakas kaenlas.
“Kuule, vanamees, me peame riigilt ikka veel ühe maja küsima,” teatab ta.
“Veel ühe?” imestab Arnold. “Misjaoks?”
“Misjaoks, misjaoks! Asjad ei mahu ära! Näed, sinu vana kevad-sügispalitu – kuhu ma selle panen?”
“Voodi alla.”
“Voodi all pole enam ruumi. Kapid on puupüsti täis. Ei, tingimata on veel ühte maja tarvis!”
“Noh, eks ma siis küsin,” nõustub Arnold ja ringutab. Mõnus on ikka see pensionäri elu! Papp jookseb, nelikümmend ihukaitsjat laulavad õhtuti akna all vene romansse, lillegi liigutama ei pea. Kuldne põli!
Raivo Palmaru
Palmaru tuleb hommikul tööle, suur puldanist kandekott äsja putkast ostetud ajalehti triiki täis. Järsu liigutusega raputab ta koti sisu oma kirjutuslauale ning käratab sekretärile:
“Vaaderpass, nöör, sirkel ja apteegikaal! Ruttu!”
Sekretär ruttab ministri tellimust täitma. See aeg kui maja pealt vaaderpassi otsitakse, võtab Palmaru pintsaku seljast ja käärib särgikäised üles. Nõutud instrumendid käes, asub ta himukalt ajalehti kaaluma ning mõõtma.
Õhtuks on tulemus käes. Higine ja väsinud kultuuriminister paneb vaaderpassi käest.
“Kallutatud, täitsa kallutatud,” ohkab ta ning noogutab mõtlikult pead.
Olle Mirme
Olle Mirme libistab end jõuluõhtul tasahilju Kanal 2 suurde lauta. See on juba vana komme – pühal õhtul ka oma pudulojuste peale mõelda, neid leivaga toita, kõrva tagant sügada.
Ilus on vaadata kõiki neid rammusaid, hästi hooldatud saateid, mis kõik oma peremehele suurt tulu toovad. Kuidas juba ainuüksi Võsareporter on kosunud! Lausa naer tuleb peale nii rasvast saadet vaadates.
Kuid ega Reporterigi rahvas kehv välja näe. Ivar Vigla valmistatud salaroka peal on nende lõualotid punama löönud, tiivad tugevaks muutunud. Ning mis kõige tähtsam – munevad nagu kuulipildujad!
Aga seal nurgas on tantsutähed. Uhked, suursugused olendid, läikiv nahk lihaste ümber pingul. Selliseid iludusi pole kellelgi teisel.
Olle Mirme sirutab käe. Üks tantsutäht võtab oma pehmete mokkadega tema peo pealt leiba.
Ruhnu karu
Karude kuninga ette tuuakse kõhn ja pulstunud, kuid sellest hoolimata ulja olekuga mesikäpp.
“Oledki pikalt reisilt tagasi!” lausub kuningas. “Räägi, kuidas läks? Kas leidsid tee Indiasse?”
“Leidsin,” vastab karu. “Ma purjetasin jäätükil päevi ja öid, kuni viimaks maad silmasin. Pole mingit kahtlust, et see on India.”
“Kas seal elab karusid?” pärib kuningas.
“Ei, ainult mõned karvutud olendid, kes end ruhnlasteks nimetavad. Neist pole meile vastast. Küll aga on Indias palju mesilasi ning kuldset mett.”
“Siis saadame teele kuningliku laevastiku ja võtame selle maa oma valdusesse!” kuulutab karude kuningas ja riputab vapra meresõitja kaela ordeni.
Vjatšeslav Leedo
Jüri Ratas kuuleb õuest hirmsat puurimist ja vaatab aknast välja. Mingid mehed võtavad Vabaduse väljakul asfalti üles.
“Mis te teete?” karjub Ratas. “Nii ei või!”
“Kuda ei vöi?” küsib üks lammutaja imestunult. “See on ju nüüd Leedo Vjatšeslavi maa. Seia tuleb praamisadam.”
“Mis rumal jutt see on?”
“Pöle ta rumal midagi, täitsa öige jutt. Seia hakkab Kuivastust praam käima.”
“Ma ei luba! Mina olen Tallinna linnapea ja keelan!”
“Mis sa, jönglane, Saaremaa kuninga vastu ikke saad,” naerab mees. “Leedo paneb praamid söitma ja aamen.” Ta hakkab uuesti maad raiuma.
Marek Strandberg
Kaks koristajat pühivad harjaga riigikogu saali.
“Märtsis annan mina lahkumisavalduse sisse,” ütleb üks. „Siis tulevad ju need rohelised parlamenti. Tead küll, Marek Strandberg oma poistega.”
“No mis siis?”
“No siis on ju kõik põrand heina ja puulehti täis! Kes seda koristada jõuab! Ja siis toovad nad veel sipelgaid tuppa.”
“Ah sa taevas!” imestab teine koristaja.
“Autod on neil ka imelikud,” jätkab esimene. “Sõidavad ilma bensiinita. Rataste asemel on veskitiivad ja kui siis tuul puhub – siis veerevad nagu ma ei tea mis asjad! Viu!”
Teine koristaja lööb ehmunult risti ette.
Maadega sahkerdajad
(Vettus, Liblik, Pedjasaar, Kangur)
“Palun mind teise kambrisse üle viia!” palub üks kinnipeetav vanglaülemat. „Minu kongis on täiesti ebainimlikud tingimused!”
“Mis siis lahti?” uurib ülemus.
“No sinna pandi ju need maadega sahkerdajad! Ööd ja päevad läbi jagavad nüüd omavahel kongipõrandat. Et kes saab millise nari aluse ja kes saab lapikese paraski juures. Minul tõmbasid naha niimoodi üle kõrvade, et mulle jäi lõpuks ainult üks ruutmeeter laes. Aga mina pole ju kärbes, ma ei saa laes magada. Halastage, ülem, nende kuradi spekulantidega mina koos elada ei suuda!”
“Mille eest sa siis ise istud?”
“Ah, mina olen lihtne inimene. Tahtsin röövimise eesmärgil ühte talumeest tappa.”
Vanglaülem noogutab mõistvalt ja annab vaesele mehikesele uue kongi.
Pronksmees
Stirlitz tunneb, kuidas vasak jalg krampi kisub. Ega see ole naljaasi, päevad läbi liikumatult seista ning pronksist sõdurit teeselda. Aga luuraja töö on juba kord selline. Keskusest on antud käsk – ning Stirlitzi asi on seda täita.
Pronksmehe kohale asus Stirlitz 1991. aastal, kohe pärast Eesti iseseisvumist. Mis vanast pronkssõdurist sai, seda Stirlitz ei tea. Luuraja ei peagi kõikide üksikasjadega kursis olema. On lihtsam magada.
Tõsi, ega magamiseks palju aega jää. Stirlitzil on palju tööd. Endine suursaadik Provalov andis talle ülesande lugeda kokku kõik Tõnismäelt läbi sõitvad trollid.
Vahepeal oli Stirlitz juba sissekukkumise äärel. Tema ümber pandi politseivalve. Kuid Stirlitz keerutas end välja. Ta on ju vana kala.
Stirlitzil on ka üks unistus. Ta tahaks korra käia rahvusraamatukogu kempsus.
Enn Pant
Enn Pant ärkab hommikul räsituna, kuid rõõmsas tujus. Sõber Hunt on juba üleval ja katsub pintsakuseljalt suurt valget jalajälge maha nühkida.
“Jaa, mehed, sai alles eile lahinguid löödud!” naerab Pant ja pilgutab sõpradele silma. “Saime ise ja andsime vastu ka! Lõbus õhtu oli!”
Ta joob kraanist ahnelt külma vett ning sikutab sõber Mehtonenilt teki pealt.
“Üles, üles, hellad velled!” laulab ta. “Teate, poisid, ma olen eluaeg tahtnud piraadiks saada. Juba lapsena unistasin sellest! Ja nüüd mul ongi oma laev, kus röövida ning lahinguid lüüa! Oi, kurat, oli eile alles möll!”
“Herra jumala...” oigab uimane Mehtonen. Keegi on talle öösel rinna peale näkineitsi tätoveerinud ja röstinud kannikate vahel lõhekala.
Kalev Rebane
Suure tamme juure alla on kaevatud koobas, kuhu viib voodilinadest punutud redel. Parajasti peetakse seal ülisalajast koosolekut.
“Relvameister, palun kanna ette, millest koosneb meie arsenal,” kamandab Kalev Rebane. Käskivast häälest ja tuvisulest kõrva taga on kohe selge, et see mees on salga komandör.
Püsti tõuseb kõhn punase peaga poiss, köhatab ning loeb sõrmede peal:
“Kolm paukkompvekki, üks tongipüstol, kaks ragulkat, seitse mädamuna, üks lödi tomat, vett täis valatud kondoom ja kassiraibe.”
“Tubli!” kiidab Kalev Rebane. “Asume siis teele, patrioodid! Eestimaa on vaja päästa! Joondu! Valvel! Sammu marss! Lipp kõige ette! Laul lahti! Mu isamaa, mu õnn ja rõõm...”
Andrus Värnik
Andrus Värnik nõjatub rõduäärele. Jäle igav!
Näe, Kanter läheb alt mööda! Värnik sülitab naljaviluks. Ei saa pihta, aga Kanter vaatab siiski üles ja märkab Värnikut.
“Mis sa teed seal?”
“Sittagi.”
“No miks siis nii? Mine viska oda.”
“Ma juba korra viskasin ja nii kaugele, et ei mina viitsi seda sealt enam ära tuua.”
“No kui kaugel see ikka olla saab...”
“Tead, nii kaugel, et sina pole kodunt nii kaugel käinudki, ema ei luba,” naerab Värnik. Kanter kehitab õlgu ja kõnnib edasi.
Värnik läheb tuppa, viskab roidunult pikali ja põrnitseb lakke. Issand, no küll on igav.
http://www.epl.ee/arvamus/368241
iidsest lõputu sõlme kujulisest sümbolist (mida kasutatakse Kabalas nelja peaingli vannutamiseks, ent mille allkujutatud kõige lihtsam variant pärineb Mesopotaamiast, kus sellega pöörduti kõigi nelja ilmakaare jumalate poole).
